Keetsime just vett ja vaatame, kuidas maaorav enesesuurust lehte nosib, ise laisalt vastu vart toetudes. Võib-olla peaks Takult küsima, et äkki saan tikuga ta selga sügada. Loomadele tuleks rahvuspargis täisteenindust pakkuda. On ju rahvuspargid ühed vähesed alad, kus nad ei pea inimese paukuvat püssi või teravaks ihutud väitsa kartma. Seda muidugi niikaua, kuni Donald Floridast hoiab oma telkimisala puhtana, mitte ei pillu kodust kaasa pakitud burgereid nelja ilmakaarde. Ega mõmmi ei tea, et need Donaldi burgerid on, ja tuleb videviku varjus lihalõhna peale kohale. Donald pistab karjuma, arvates, et burgerite asemel saab temast õhtusöömaaeg. Rangerid teevad Don´i ägeda žestikuleerimise taustal mõmmi kahjutuks, Donald aga põristab hommikul oma luksusbussiga tagasi Key Mannsionisse.
Nende Donalditega on siinmail üldse üks häda. Pürgib ju Donaldiline Valgesse Majjagi, rääkimata rahvusparkidest, kus Donaldeid koguneb Lähis-Idast kuni California numbrimärkideni välja. Bozemanis oli too Trumpi Donald oma pulstund lõusta isegi rekka peale lasknud maalida. Aastanumber 2016, paks laineline joon eraldamas parukat ülejäänud mordast - kogu krempel. Kunstniku kiituseks peab märkima, et pilt oli justkui Nikonist välja imetud. Ühe mööndusena võib märkida, et tupeele oleks võinud isegi rohkem rõhku panna. Võib-olla vürtsida lakka veidi mareksadamlike ogadega või lisada veidi tagasihoidlikumat stiili a´la Elvis. Presidendivalimised on ju ometigi tsirkus, miks mitte siis pakkuda maksumaksjale nende lugematute rallide raames ning fabritseeritud kõnede asemel veidi lihtsakoelist nalja. Nali võidaks Donaldile nii mõnegi priske hääle, millest ta nendes fifty-fifty osariikides puudust tunneb. Ega midagi pole katki ka siis kui ta ei saagi ovaalkabinetti oma istmikujälge graveerida. Alati on võimalus mikker tupee sisse teipida ja värske presidendiga kohtudes see õudus kabineti diivanivahele pressida. Hea riigiasjadel kõrva peal hoida.
Tupeedest mägiteedele. Viimased kaks päeva veetsime Yellowstone´i rahvuspargis geisreid kokku lugedes. Tegelikult mina lugesin geisreid ning Mai hiinlasi. Yellowstone´is on maailma suurim kogumik geisreid. Meie kiire loendusi tulemusena selgus aga, et iga geisri kohta on 40 hiinlast. Arvutada polnud eriti raske. Me lihtsalt lugesime kokku mitu hiinlast ühe muliseva augu ümber oli. Kunagi olevat Põhja-Ameerikas elutsenud kuuskümmend miljonit piisonit, kellest üheksateistkümnenda sajandi alguseks oli järel kaks tosinat. Võib eeldada, et samal ajajärgul oli hiinlasigi suure lombi taga umbes kaks tosinat. Arvestades aga kui kiiresti need Duracelli jänesed paljunevad, on see number nüüdseks kasvanud kaugelt üle piisonite parima näitaja. Mingide dünastiaga võidu küünarnukke loopides saime siiski aega ka geisreid kiigata. Tuntuim neist on Old Faithful, mis purskab 130 jalga kõrge joana umbes iga pooleteise tunni tagant. Võtsime varakult kohad sisse ning jäime kaamerad käes ootama. Nimelt on Old Faithfuli ümber terve külake ehitatud koos amfiteatriga. Nii võid vee sülgamist nautida ka hotelli fuajees instagrammi kedrates. Teadjamehed olid purske ajaks märkinud 11:39. Väike punetava näoga mehike unustas ilmselt kraanid valla keerata, seega hakkas geiser törtsuma alles viis minutit lubatust hiljem. Show tulemata ei jäänud ning viie minuti pärast said kõik oma karavanidesse või sviitidesse lösutama minna. Mis sa selle põrgupalavusega ikka peale hakkad. Meie otsustasime oma õnne proovida ka ühe teise geisri peal, mis pidavat purskama iga 3-5 tunni tagant. Keegi informatsiooni lauas päris täpselt ei osanud kosta, seega hakkasime tammuma. Jõudsime kohale parasjagu selleks ajaks kui Lone Star (üksik sellepärast, et lähim looduslik hüdrant temast asub kolme miili kaugusel) turtsuma hakkas. Jõudsime oma kaamerad kotisuust kätte haarata ja saime hoopis vingema elamuse osaliseks kui Old Faithfuli juures, kus tavalise 40 hiinlase asemel oli juba üksnes Shangaist 120 kohale veetud. Lone Stari ümber oli tollel hetkel umbes kümme silmapaari, ning üheteistkümnes oli pikast ootamisest loogu vajunud ja nägi jõe ääres õndsat und. Sõbra röökimine ajas Dave´igi aasalt jalgele. Nii said kõik tunnistada, kui vägevat vaatemängu on emake loodus võimeline pakkuma. Juba geiser ise nägi teistega võrreldes grandioossem välja, meenutades veidi midagi, kus sees venelased saadaks Laika ilma kaks korda mõtlemata orbiidile tiirlema. Matk igati asja ette läinud, hakkasime õhtuks majutust otsima. Kuna rahvuspargi piires ei või oma liikurelamut iga puu alla parkida, tuleb viis Benjamini välja käia. Ja sedagi viimasel campgroundil, kus veel kohti jagus. Ega ma ei valeta. Varsti tuleb hakata hiinlasi küttima. Vastasel juhul tuleb kahvanägudel ja afroameeriklastel leppida google’i pildiotsinguga või tellida looduspiltidega kalender, sest kodust enam välja ei mahu. Korteriuks käib vastu Tzu-Pani pinksilauda.
No comments:
Post a Comment