Saturday, July 14, 2018

Suvehooaeg

Üle pika aja saab rahulikult oma lohku istutud diivanil laiselda ja mõelda, mida teha või vastupidiselt - mitte midagi teha. Natuke laiselda ja ehk isegi igavleda. Sujuvalt sai maikuus ära harjutud luksus (villas elamise ja uhketel üritustel käimise näol) telgis elamise vastu välja vahetatud. Nimelt loetud nädalad hiljem pärast Orlandost oma tavapärasesse hullumeelse tempoga tööellu tagasi naasedes jõudis kätte oodatud puhkus koos kauaoodatud külalistega. Õde oma elukaaslasega panid rahad uugama ning lendasid Kanadasse, et siis ette võtta 14tunnine autosõit esimesse sihtpunkti - Yellowstone'i rahvusparki. Tegelikult tegime ka vahepeatuse Lethbridge'i lähistel, et jõudu koguda ning järgmisel päeval edasi sõita. 

Pikka juttu ma kirja panema ei hakkagi, jätan selle Markole. Ehk kunagi hakkavad tal näpud sügelema ja paneb reisimuljed läbi enda silmade ka kirja. 

Niisiis, siit tuleb esimene hunnik pilte Yellowstone'i rahvuspargist.






































Friday, June 8, 2018

Sunshine regi

Mai alguses õnnestus meil oma tihedasse mugavuspagulase graafikusse suruda lühike puhkus peesitajate mekas Floridas. Seda, miks Floridat kutsutakse hellitavalt Sunshine state'iks saime omal nahal kogeda juba esimesel rannapäeval. Lennureisist midagi rabavat muljetada pole. Kogu marsruut Edmonton-Toronto-Orlando kulges üsna igaval toonil. Mul õnnestus esimesel lõigul sattuda ritta, kus jagasin kolme istekohta vaid ühe mustanahalise mehega. Boonusena oli too veel üsna kõrend, seega sai ennast laiali laotada nagu suitsulest Balti jaama turul. Torontosse jõudes pidin aega parajaks tegema terminali ühest otsast teise tallates, et Mai jõuaks oma teraslinnuga järgi. Nimelt broneerisime lennud eri aegadel ja  kokku õnnestus sättida vaid Toronto-Orlando ots. Kõik sujus õlitatult ning idaranniku aja järgi umbes kell viis õhtul maandusime Orlando lennujaamas. Edasi pidime välja nõudma oma rendisuksu. Meie üllatuseks võttis kogu protsess Avise järjekorda astumisest kuni auto käivitamiseni aega ligikaudu sama kaua kui lend Torontost Orlandosse. Ajakulu aitasid kasvatada aegunud krediitkaart, personalipuudus ja paks mühakas ühendkuningriigist, kes oli ennast istutanud paar klienti ettepoole. Lontrus kostitas rendisabas seisjaid huumoriga, mis pani mul kõrvad peas kihelema ning käed püksitaskuid kobama, lootuses, et äkki on mõni žiletitera sinna ära eksinud ning õnnestuks enda peal kiire Van Goghi stiilis kirurgia korda saata. Õnnetuseks meenus, et olin just lennu pealt maha astunud ja kõik matšeeted ja Gerberi nuga olid juba Edmontonis konfiskeeritud. Küüned olid samuti värskelt viilitud ja kõrvavaikugi jäi kuulmetoru blokeerimiseks vajaka. Nõnda tuli seista ja kannatada. Rattad alla saanuna lahkusime sealt jumalast maha jäetud kohast kummivilinal Orange Cosmos Boulevardi suunas, kus asus meie la Casa. Maja tundus meiesuguste korterirottide jaoks üsna luksuslik. Villas oli kokku kuus magamistuba, igaüks oma vannitoaga.Väljas asus bassein koos grillimisalaga, et saaks pärast sütel kõndi varbad likku pista. Majatuur tehtud ja grillkoivad lutsutatud, tõmbasime oma rasvaste näppudega teki üle pea ning magasime lennutunde tasa. 

Järgmisele päevale planeerisime Atlandi ookeanis hullamise. Kuna peatusime üsna Orlando lähistel, tuli idakaldale jõudmiseks umbes poolteist tundi rooli taga veeta. Tollipunktid eeskujulikult läbitud, jõudsime Cocoa Beachi, kus tervitas meid subtroopiline leitsak. Mai oli ettenägelikult kaasa pakkinud väikse topsi päiksekreemiga (no sellise, kuhu pöial sisse ei mahu, aga väikse sõrmega saab koukida küll). Tõmbasime näole sõjamaalingud ning otsusasime keha jaoks soetada sprei. Kihk soolast vett neelata seljatas terve mõistuse, seega lükkasime päikesesprei ostu hilisemaks. Kolossaalne viga nagu hiljem selgus. Ma veel laususin veidi ülbel toonil, et olen Austraalias käinud ja seal võib melanoom läbi plekk-katuse ka külge hakata. Lainetes solberdades (Mai solberdas nii agaralt, et üks suurem murdlaine oleks tal äärepealt kaela paigast sõitnud) lendas aeg nagu toonekurg Tiit õhtukuma suunas. Ühel hetkel avastasime, et oleks mõistlik hakata kodu suunas liikuma, et ööpimeduses välja roomavaid elukaid vältida. Pluusi selga sikutades selgus tõsiasi, et Austraalia UV karastusest oli Sunshine state'i päikse vastu vähe tolku. Kõhupekk hakkas juba kurjakuulutavalt rõõsat jumet omastama ning õlad kuumutasid nagu oleks Kase Reinu viht neist Saku saunalaval üle käinud. Aint moll oli endiselt valge kui lubjakivi, eksponeerides topsiku seest kougitud kreemi tõhusust. Koju jõudes viskasin veidikeseks voodisse siruli ning Mai läks ennast küürima. Päiksepõletuse ja uugava konditsioneeri koosmõjul hakkasin äkitselt värisema nagu Kalevipojad esmaspäevahommikusel Tallinki kruiisil. Püüdsin guugli otsingusse toksida märksõnad "kontrollimatu värin". Häälkäsklus ei toiminud, kuna kokutasin kui alakas alkokaupluses. Vasteks sain "Parkinsoni tõbi". Püüdsin meenutada, kas olin lähiajal lõhestunud isiksuse sündroomi all kannatanud ja enesele teadvustamata illegaalse kaklusklubi asutanud. Ühtegi värsket armi leidmata elimineerisin selle võimaluse ning täpsustasin otsingut. Lõpuks diagnoosisin endal päikesemürgituse. Hakkasin kohe ebays kirste sirvima, kus saaks sajandiks unne suikuda ning lõugasin Maile, et mina talle enam küüslaugusaia ei tee kui tal külmetus on. Dušš kõrvetas selga nagu kupja piits. Kirsiks tordile oli Lebroni lauapõrkest buzzer beater Toronto vastu (ma muutun väga emotsionaalseks kui keegi mu Raptorseid kiusab).  Päev nagu persevahatus. 

Järgmisel päeval ärkasime päiksepohmellis ning otsustasime oma põrsakarva keredele minimaalsel määral füüsilist tegevust rakendada. Minigolf kvalifitseerus ideaalselt, seega läksime puttimist harjutama. Mu lähimäng ei kannatanud mingit kriitikat, kukkudes samasse kategooriasse skandaaliaegse Tigeriga. Mai seevastu näitas kindlat närvi, sopsates palle auku justkui Bambergi särgis Kullamäe. Samuti hiilgas ta spontaansusega, olles lähedal kolme kivi põrkest ja veelutsust hole in one'ile. Mul tuli mõlemas raundis tunnistada kaotust, seega veetsin ülejäänud päeva torisedes. Käisime ka kohalikus mehhiko restoranis lõunatamas. Toit oli maitsev ja portsjonist jagus ka õhtuks. Vaid teenindus meenutas veidi Gulagi laagri oma. Maid ajas see päris marru ning ilma mu rahustava sõnata oleks keegi ilmselt maisitortillaga kõrvakiilu saanud. Või noo...sinnkanti. Pärastlõuna veetsime kodubasseinis vesikorvpalli mängides. Meisterdasime poroloonist rõnga ning asetasime tooli korvilauaks, et saaks viite miinust mängida. Tundsin end kui Mait Riismani (RIP, vana) ja Kuusmaa ristand, vise aga meenutas Shaqi vabakaid. Muutsin taktikat ning panustasin rohkem Abeljanovi haakidele. 

Õhtuhämaruses uudistasime veidi oma ümbruskonda ehk eelmainitud Orange Cosmos Boulevardi. Villad oli kõik ühe kelluga tasandatud, vahet võis teha vaid maja küljes lehviva lipu järgi. Geograafiatunnile tuginedes võis kindlaks määrata, et suvitajaid oli tulnud nii Kanadast, Rootsist kui Islandilt. Ühed lohed polnud lippu heisanud, aga seletasid midagi hispaania keeles kui kõrv ei petnud. Hämaruses hakkas tänav täituma ka igasugu loomariigi asukatega. Gekod olid juba keskpäeval päikse käes peesitanud. Õhtuks oli üks pruuniks kõrbenud, teine läikis rohekalt. California reisi aegadest tuttavad pesukarud olid samuti koivad alla võtnud ning muukisid ühtede õnnetute prügikasti lahti. Ainult Florida kõige kuulsamaid asukaid, krokodille, polnud kuskil näha. Mai rääkis mulle loo, kuidas hiljuti oli üks mehike Orlando lähistel metsast appikarjeid kuulnud ning võssa tõtanud ja seejärel haihtunud. See vaene hing ei osanud kurja karta. ENSV harivad sadistmultifilmid õpetasid mulle juba maast madalast, et krokodillid võivad ka inimkeele ära õppida ning seega ei tulnud Mai lugu mulle mingi üllatusena. Kui keegi mulle soost "Pomogite" karjub, siis ma annan talle abi asemel venekeelse sõimu kiirkursuse. Krokodillid on üldse väga intelligentsed olendid. Peale lingvistilise taibukuse oskavad nad ennast maskeerida ja võivad ära õppida ka pillimängu. Eestis Elroni porgandiga liigeldes võtsin ma alati valvel hoiaku, kui märkasin mõnda mantliga tüüpi, kellel oli kahtlaselt pikk koon. Muidugi võis tegemist olla ka liputaja või hipsteriga, aga parem karta, kui leida end reptiili lõugade vahelt. Järgmisel hommikul asusime taas "teele, jah teele nüüd, pikk on tee", lootes, et Merrit Island Wildlife Refugee poetab silmapiirile mõne soomustatud sookolli, kes meile lõõtsal mõnd Kukerpillide hitti esitaks.

Saturday, April 7, 2018

Viimase 16ne aasta külmim kevad (Edmontonis)

Mõnus on see kevade tunne. Varajased haned kultiveerivad veel külmunud maast satikaid. Päike praeb hange alt välja sulanud sügisesi kakajunne, muutes esimesed soojemad õhuvoolud sõnnikuseks nagu kolhoosniku kirsad. Esimesed julgemad on dipikastmesed dressikad pesukorvi heitnud ning paterdavad mudamülgaste vahel ringi shortside ja t-särgi väel. Hokihooaeg hakkab kulminatsioonini jõudma. Vaid kütusehinnad ei soostu kevadkuuma käes sulama ning punnivad korporatiivse stoilisusega kõrgemale kui statistikaameti vanemteaduri püksikumm. Ironiseerida pole keelatud. Reaalsuses tundub, et Putini ilmatargad unustasid sel aastal kevadsuppi keeta ja üle Tsukstsi mere saata. Termomeeter meie tagasihoidliku keskklassi korteri akna taga loeb vaid kriipsukesi alla rahvusvaheliselt tunnustatud sulamispunkti. Tuul niidab lillaks tõmbunud kõrvalesti nagu vanakuradi vikat vähihaigeid. Valutavad varbad karjuvad kliimasoojenemise järgi. Isegi ESSO rafineerimistehase korstnad põlevad heledama leegiga kui olümpiatuli, püüdes meeleheitlkult läbi murda osoonikihist, et paksud kered saaksid Mäki väliterrassidel voldivahesid violetse kiirgusega praadida. Senimaani tulutult.








Meid kui karastunud talisuplejaid (Mai näiteks supleb dušši all kauem kui Ekvatoriaal Guinea kutid olümpiabasseinis, hoolimata minu märkustest Aafrika laste ja ülemaailmse joogivee kriisi kohta) ennast sellest heidutada ei lase. Mida külmem, seda kiiremini liigutame, mida tuulisem, seda tigedamalt tammume. Seetõttu veetsimegi kaks eelmist nädalavahetust mägedes maad mõõtes. Lösutamisest kogunenud persemeetrid olid persed juba meetriseks venitanud kui Canmore´i künkad lõpuks paistma hakkasid. Mai ema oli spetsiaalselt Eestist kohale lennanud, et enne ametlikku Stroomi ranna avamist vormi timmida. Reedel, pärastlõunal saabudes otsustasime kohe Banffi oma kütusepaake täitma minna. Enciladad ja pitsad hinge all suundusime Minnewanka järve äärde, et veidi seedimisprotsessi kiirendada. Üsna pea leidsime konsensuse külma eest toas kükitamise koha peal. Järgmisel hommikul virgusime aeglaselt nagu jaaniussikesed litsenseerimata külaputka akna taga Läti piiri ääres. Näod kraaniveega üle uhatud sõitsime Canmore´i südamesse, et Bow jõe ääres sammumeetreid mõõta. Üsna raja alguses õnnestus meil tupikusse joosta. Kuna keegi matkalistest vabatahtlikult õlekõrreks ei kandideerinud, jäi nii Viisul kui Põiel jõgi ületamata. Nõnda tuli punaninadel ümberpöörd-marss-samm taktis algusesse tagasi tatsata. Topograafilised raskused selja taha jäetud orienteerusime mööda uusrikaste villadest, ületasime silla ning andsime teed mitmele multisportlasele, kelle paljad sääred tuhisesid meist ninavilinal mööda. Tagasiteel nägime lume alt välja sulanud lapsi (need, kes unustati vanemate, mitte kasvatajate poolt talveks välja. Märkus: kõik saapad olid endiselt jalas, üks oli küll selili ja kiigutas nagu kilpkonn, et jalule saada) ning Kolme Õde. Lastest igaks juhuks pilte ei hakanud tegema, aga teades, et õed on seal juba aastatuhandeid istunud, jäädvustasime nad süüdimatult nutiseadmetesse.  Külmast rammestunutena koju jõudes täitsime energiavarusid mingisuguste pelmeenitaoliste ollustega. Vahetustehingute käigus ning kasutades argumenti "vanemaid tuleb austada", õnnestus Mai emal kõik krõbedamad endale kaubelda. Vatsad nagu vett täis villid pugesime põhku. Pühapäeval enne koduteele asumist ajasime mööda metsasihti rebase jälgi. Selgus, et kaval reinuvader tõmbas meid maakeeli tillist ning teinud kolm ringi ümber raagus kase, otsustasime metsaloomad rahule jätta ning tagasi autosse paterdada. Koduteel astusime läbi Calgary eestlaste kodust, kes meile lahkelt oma leivajuuretist jagasid ning leivateo telgitaguseid lahti seletasid. Ülejäänud teekonna lugesime üksteisele kõige huvitavamaid keemilisi ühendeid ette. Mina lugesin lehmi ja usulisi teadetetahvleid a´la "Anna Jumalale käsi ja ta andestab". Töötaks saekaatris, võib-olla taotleks.





Eelmisel nädalavahetusel, mis asjaolude kokkulangemisel osutus ka Lihavõteteks, võtsime suuna Jasperile. Suure Reede hommikul teele asudes kostitas Vanajumal meid koheselt lumesajuga, et pärssida meie reisi loodusesse, kus naeltega prussi külge taotud karvase asemel kummardatakse palju maisemaid moodustisi nagu puud ja mäed ja metsaasukad. Hoolimata ilmast ning faktist, et osa maanteest oli barrikaadidega ära lõigatud (nagu selgus, lasti sellel teelõigul eelmisel õhtul üks mõrvas tagaotsitav maha), jõudsime pärastlõunal Jasperisse. Autost välja astudes tervitas meid taas vinge pakane, tuul klohmis nagu Klitško kämmal nina pihta. Turgutasime ennast kuumade jookidega ning sõitsime Püramiidi järve äärde. Nagu asjaosaliste üllatuseks selgus, andsid Jasperi tänavatel vilisevad iilid võrreldes järvejääl toimuvaga vaid hernesupijärgse kõhutuule mõõdu välja. Üle silla järve keskel asuvale saarekesele liikudes tekkis hetkeks vajadus ballooni ja hapnikumaski järgi. Vaimusilmas nägin ennast Himaalajas, Džomolungma tipp versta kaugusel. Imekombel keegi lumevangi ei jäänud ning kõik jõudsid õnnelikult baaslaagrisse tagasi. Laupäevane seiklus viis meid trammiga Whistleri mäe otsa. Olime tol hommikul pool tundi enne avamist jaamahoone ees kohal, seltsiliseks vaid esimesi päikesekiiri nautiv peni. Tasapisi hakkasid ka töötajad saabuma ning Mail õnnestus meile esimesel trammil seisukohad hankida. Ilmselgelt oli nõudlus väiksem kui mu öistes luupainajates, kus piletitest ilma jäime. Tippu jõudes tervitasid meid kristallselged vaated igas ilmakaares. Pikemalt mõtlemata laenutasime räätsad või Maikeeli rääbakad ning asusime tipu poole teele. Kuigi teekond tippu nägi ette vaid paarikilomeetrist matka, pärssisid tempot postkaardivaated ning külmast kanged jäsemed. Otsustasime Maiga esimese puhkepingi juures saapad jalast kangutada ning varbad üle lugeda. Pärast mitmendat korda sõrmedel arvutamist saime kahepeale kokku kuus varvast ja ning kaheksa sõrme. Täpset lugemist raskendas asjaolu, et iga korraga näikse sõrmi vähemaks jäävat ning varbaid juurde tekkivat. Lõpuks avastasime et naljakalt pikad juurde tekkinud varbad on tegelikult lihtsalt mustaks tõmbunud näpud, mis olid lugemise ajal küljest pudenenud. Lõbusast avastusest ning hüpotermiast tingitud šokis liikusime agaralt tipu poole edasi.



Veri hakkas taas ringlema ning aklimatiseerumisprotsess edenes oodatust kiiremini. Peagi saime tipu vallutatud ning pärast diskussiooni, milline silma paitavatest koonustest peaks Mount Robson olema, asusime mööda neljakümneviiekraadist mäekülge tagasi alla laskuma (Mai ema mõõtis nurga silmaga välja). Mina paterdasin nagu pardipoeg lumes, teised otsustasid veidi konservatiivsema ning väljapeetud stiili kasuks. Kõik jõudsid omasoodu trammile tagasi, kus kaasreisijateks osutunud slaavi päritolu poisid oma hingeõhuga aknaklaase purustasid. Alla jõudes käis endalgi pea veidi ringi ning oli kartus, et purjakil olek ei luba Maid rooli ning mind tabab pärandatud pohmakas. Karge õhk tõi selguse pähe. Seekord pääsesime ehmatusega. Päev veeres õhtusse Eesti ja Kanada pangasüsteeme võrreldes. Ühel hetkel muutus väitlus nii tuliseks, et olin valmis kriidi ja tahvli välja otsima, et plussid ning miinused tabelisse kanda. Kõik jäid tsiviliseerituks ning koju sõideti sõpradena. Lepituseks keetis Mai ema klimbisuppi ning Mai pakkis ta kohvri kokku