Sunday, September 15, 2019

Video: Iceline trail

Iceline trail oli vaieldamatult minu selle reisi kõige lemmikum matk. 360 kraadised vaated suursugustele mägedele ning iga nurga tagant aina rohkem välja ilmuvaid liustikke sai nautida omajagu. Minu arust ei anna siinne video edasi kogu seda ilu, mida kohapeal nautisime, kuid annab edasi idee, mida matk endast kujutab. Juba enne matka lõppu leppisime Markoga kokku, et sinna lähme kunagi veel tagasi.


Saturday, September 7, 2019

Video: Helen Lake

Video sai kiirelt kokku klopsitud ning eksportimisega mässasin mõnusad neli tundi, millele järgnesid veel mõnusamad neli tundi interneti ja erinevate modemite ja boksite ja juhtmetega maadeldes. Lõppkokkuvõttes jäin ikkagi mina peale ja sain ka selle video üles. Värvid olid reaalsuses ilusamad ja kontrastsemad, aga mis sa hädaga ära teed. Matk ise oli aga igati oma viit tärni väärt!



Monday, September 2, 2019

Video: juunikuu matkad Glacier rahvuspargis ja Wells Gray provintsipargis

Juunikuus saime nii päikest kui vihma. Ilm oli pigem jahedapoolne ehkki mitmel korral jäid ka lühikesed riided paljuks. Glacier rahvuspargis tegime oma juunikuise reisi ühe lemmikuima matka, Balu Pass Trail'i. Videopilt on üpriski tume, aga tegelikkuses oli loodus pigem erkroheline ja lopsakas nagu BC'le kombeks. Kuna tegu oli alles hooaja alguse või isegi hooaja eelse ajaga, siis saime täitsa omakeskis matkata ja vaikust nautida (peale minu lõppematu loba). Vaated olid igas suunas imelised.

Wells Gray provintsipargis olid mitmed matkad karude tõttu suletud, nii et seal saime vaid ühe lühikese matka teha ning hunnik jalutuskäike. Loodus oli ilus sellegi poolest ning ju siis tuleb varsti tagasi minna.

Jasperis veetsime samuti ühe öö, aga sellele eelnevalt jõudsime emaga esimest korda väikse kayakisõidu ära proovida. Saime hakkama küll. Ilmaga vedas, ei olnud ei külm ega palav ning see tunnike, kui me vee peal olime, oli ilm täiesti tuuletu.

Glacier National Park, Balu Pass Trail:


Wells Gray Provincial Park ja kayakiga sõitmine Jasperis:



Sunday, September 1, 2019

Video: Augustikuu matkad vol 1: C-Level Cirque ja Cory Pass

Augustis sai jälle nädalake mööda rahvusparke konnatud. Seekordseteks matkakaaslasteks olid Mariliis ja Siim, kes meile lausa Eestist külla lendasid, et meie matkaseiklustest osa saada. Olgu mainitud, et reisiplaan oli koostatud meie poolt, matkad valis Marko ning ehkki matkade pikkustega olid pea kõik kursis tänu tänapäevasele tehnoloogiale, siis ei teadnud suurem osa reisiseltskonnast, mida need matkad õieti endast kujutavad. Lisaks vedas meid ka mälu alt, kui arvasime, et Cory Pass matka tõus on umbes 600 meetrit, aga osutus olema 920 meetrit. Nalja kui palju. Minu ja Marko rõõmuks olid kõik matkad peale Cory Pass'i ka meile uued. Valitud said nad kõik raamatu "Don't Waste Your Time In The Rockies" soovituste järgi.

C-Level Cirque:



Cory Pass:

Monday, August 5, 2019

Video: Yoho Rahvuspark

Juunikuise reisi teine video. Kaks on veel tulemas! 

Yohos tegime kahel päeval kokku kaks matka. Mõlemad olid paras väljakutse, sest esimesel päeval oli ilm kuum ja teisel päeval läbisime jäise liustikuvee, ronisime talvise laviini poolt langenud puude vahelt üles ja jälle kuuma päikse käes paras tõus kuni jõudsime nii kõrgele, et viimase osa matkast sumpasime läbi lume.


2019

2018. aasta suvel sai kambaga jälle USA läänerannikul käidud ning sellest sai ka parajalt pilte ja videosid postitatud. Küll aga pole ammu miskit kirja pandud. Nagu videotelt näha, siis sai möödunud aasta juulis veel kolmepäevane Berg Lake matk läbitud ning augustis külastasime esmakordselt ka Waterton Lakes Rahvusparki. Kõikidelt matkadelt võtsime kaasa hulgi meeldejäävaid mälestusi ja iga kord tõdesime, kui ilus siinne loodus on.

2018. aasta suve lõpus kolisime Edmontoni keskelt lõunapoolsesse linnaäärsesse nurka ning mõni nädal hiljem liitus meiega uus pereliige. Et kõik ilusti koju ära mahuks, sai ka uus kodu väheke suurem välja vaadatud ning natuke rahulikumas piirkonnas. Piirkond ise on huvitav.. Vahel on tunne nagu oleks läänestatud Mumbais. Nimelt oleme täitsa keset India kommuuni. Olgu-olgu, olukord pole nii dramaatiline kui esimene pilt, mis silme ette manas, aga võttis natuke harjumist sellegipoolest. Kultuuriline erinevus on kindel, mis kindel. 

Niisiis.. uus pereliige? Tere tulemast, Monkey!




Monkey on nüüdseks umbes kolmeaastane labrador-retriiver X ? tõugu isane koer, kelle võtsime varjupaigast. Viimase andmete järgi leiti Monkey möödunud aasta maikuus kuskilt põhjast, ilmselt põliselanike reservaadist, kus kodutud koerad on päris suureks probleemiks. Nii nad tuuakse  heategevuslike organisatsioonide poolt suurematesse linnadesse, kus püütakse neile kodu leida. Monkey ei osanud alguses ühtegi käsklust ja polnud varem inimestega koos siseruumides elanud. Aasta hiljem võib rahumeeli öelda, et ta naudib oma kodust elu täiel rindel.


Monkeyst võiksin ma rääkida tunde, kui mitte päevi. Täna aga eriti rohkem ei viitsi.. Ja nii meil see aeg möödunud ongi. Harjutada ennast uue pereliikmega ja harjutada uut pereliiget meiega. Treenida ennast ja treenida koera. Päevad mööduvad nii kiirelt, et ei jõua ära imestada, kuhu see aeg kaob. Sestap on ka blogi unarusse jäänud, sest prioriteedid on muutunud. Ütlen ausalt, esimesed 7 kuud olid tohutult rasked, seda meile kõigile. Siiani on veel pikk tee minna, aga nüüdseks oleme omadega nii kaugel, et kõiki asju läbi ei närita, autos või toas kõrvakilede vastupidamist ei katsetata ja osatakse ka niisama rahulikult olla, isegi kui igav hakkab. Seda mitte küll alati, aga näiteks 4 kuud tagasi poleks elutoas arvutis istumine kõne allagi tulnud.

Vot siuksed lood. Möödunud aasta oktoobris käisime Monkeyga mägedes, aga siis tegime pikema pausi. Maikuu lõpus käisime uuesti mägedes, aga siis oli olukord teine. Nimelt muutub Monkey päris närviliseks, kui miski muutub - olgu see miski siis keskkond, inimesed tema ümber, liigutused (näiteks kodus trenni tegemine) või mõni muu tegur. Nõnda ta siis karjus esimesed kaks tundi ilma pikema pausita, nii et kõigil olid närvid läbi. Esimene päev oli raske, seevastu teine päev oli väga tore, aga siiski võtsime vastu otsuse eesolev öö kodus magada. Juunikuus käis meil minu ema külas ja veetsime 11 päeva erinevaid Alberta ja BC rahvusparke külastades. Monkey veetis selle aja kennelis. Augustis tulevad uued külalised Eestis ja jällegi lähme Alberta rahvusparke külastama ja mägesid vallutama, ka sel korral ilma Monkeyta. Looetavasti on uueks aastaks Monkey juba natuke enesekindlam ja uued kohad ei ole enam nii hirmutavad. Tänase seisuga jääb see vaid unistuseks, et Monkeyga mägesid vallutama minna.

See-eest on siin üks video juunikuistest matkadest emaga.