Haijahumajuuhajaaaahummajaaaaaauuuu.
Ehk siis kohalike Kootenai indiaanlaste dialektis „Tere taas siitpoolt, pole
ammu kirjutanud, käisin kolmesaja miili kaugusel naaberkülas lugusid kogumas.“
Jutujärg tuleb sedapuhku üles võtta eilsest päevast, kui jätsime armsa
kodulinna Edmontoniga hüvasti ja hakkasime Ühendriikide (mitte
Ühendkuningriigi, too maalapike pannakse välismaailmale sama kinni nagu
Kasemetsa jaama putka. Johnsoni Borja nägugi tsensuuritakse rahvusvahelistes
telekanalites ära. Pikseldatud nagu jaapani porno) piiri suunas kimama. Kimada
saimegi üksnes sada ja viiskümmend kilomeetrit enne kui esimene erakorraline
boksipeatus tuli teha. Kütet veel jagus, seega viibutasime tankurmehe käega
eemale. Välja tuli vahetada kaardilugejapoolne tagumine rehv, mis oli naela
külge haakinud. Meeskonna rutiin töötas nagu kellavärk ning kahekümne minuti
pärast olime taas teel. Keskmine Minardi peatus, ilma esitiivavahetuseta.
Calgarysse jõudes viisime oma otsad andnud Goodyeari parandusse, sest varupastlalgi
hakkasid traadid paistma. Ilmselt valisime vale rehvisegu, supersoft. Fountain
Tire´i onu tegi meile kiiresti selgeks, et Goodyear oli halvaks läinud, seega
ei jäänud muud üle kui kukrut kergendada ning Dodgule uus saabas soetada.
Positiivne oli kogu jandi juures see, et olime endiselt graafikus, et enne
keskööd üle piiri jõuda. Vastasel juhul oleks Kanada meid illegaalideks
tembeldanud, kuna tegemist oli meie tööloa viimase päevaga. Ülejäänud reis kuni
piiripunktini kulges ebameeldivate üllatusteta. USA piiripunktis saime taaskord
veidi targemaks. Nimelt unustasime nende Kanada kaaskannatajatele oma passi
klammerdatud tööload tagasi anda. Seega pidime pärast lühikest arutelu ameerika
piirivalvuriga kannaka tegema ja paarsada meetrit tagasi kulgema. Kanada onu
korjas meie passid paberitest tühjaks, sodis Mai passi vildikaga vuntsid
juurde, ühmas et kui me peaks tahtma kuu aja pärast turistiviisaga tagasi
tulla, siis miks peaks Kanada seda lubama, ning saatis meid tagasi tähtede ja
triipude poole. USA valvur oli mõistlikum mees (ilmselt naine kodus teda ei
tümita või polegi tal seda) ja ajas meiega asjad kiirelt korda. Parem käsi -
neli näppu+pöial - vasak käsi-neli näppu+pöial ja olimegi Montanas, kus veel
üheksakümnendatel olid kiiruspiirangud võõrnähtus. Öiseks peatuspaigaks
valisime ühe karavanipargi Püha Mary nimelises linnakeses, mis on
sisenemispunktiks Glacieri rahvusparki, mida plaanisime järgmisel päeval
avastama asuda. Oma telkimiskohaga saime boonusena kaasa Saskatoonimarjapõõsa (kohalik
aroonjaline, veidi magusam ja suu ei lähe paksuks). Nime saanud see magus mamm
Alberta naaberprovintsi Saskatchewani ühe linnakese järgi, mis rohkem tuntud
hokistaaride kasvulavana. Ahjaaa… enne kämpimisalale jõudmist soetasime ka
Ameerika rahvusparkide passi, mis lubab meil aasta jooksul külastada nii paljusid
loodusimesid kui hing ihaldab. Kaheksakümmend krabisevat jälle asja ette.
Järgmise päeva äratuse
seadsime kella kuueks hommikul, et enne matkama minekut endile rahvuspargis
telkimiskoht hõivata. Kuigi Glacier pole päris Yellowstone´i või Grand Canyoni
mastaapi meelitaja, on ka siin suviti nõudlus suurem kui jõudlus seda täita. Kämpimiskoha
saamiseks rahvuspargis tuleb päiksetõusuga ärgata ning veereda ümber kämpla,
oodates, millal keegi oma laatsareti pagasnikusse pakib. Meil õnnestus kogu
protsess üsna muretult. Seadsime ühe oma lösutustoolidest kämpsaidile
barrikaadiks, märgistades nii oma territooriumi. Muri kombel tooli märgistusest
loobusime sanitaarnõuete tõttu ning jäime lootma, et mõni redneck oma kuue
liitrise RAM-iga meie matkatooli pilbasteks ei sõida ja kohta üle löö. Päeva
maiuspalaks olime plaaninud üheksa miilise matka kuskile mäe otsa, mille nimi
kadus päiksepistega kõige kaugematesse ajusopi avarustesse. Matka esimene pool
kulges tihedas kuusikus, kus Mai järjepidev joodeldamine meid karu käpast
säästis. Nimelt on Glacier kuulus oma arvuka grisli kogukonna järgi. Arvestades
kui agaralt Mai Tarzanit matkis, hakkasid mõmmidelgi ilmselt kõrvad sitavett
jooksma ja kihelkond kolis üle naabermäe natuke vaiksemasse nurka, kus saaks
rahus mõmiseda ning marjadega maiustada. Kuusikust välja murdes avanes meile
vaade lumemütsikestega mägedele. Vaadet aga liialt nautima jääda ei tasunud,
vastasel juhul oli oht lömastada mõni rajal siblivatest maaoravatest. Osade
oravate kasv osutas küll sellele, et kannatajapooleks oleksime ilmselt jäänud
meie. Vähe sellest, et oravad olid steroidide peal, läks asi õige hapuks kui
hakkasime matka sihtpunkti jõudma. Kuskilt kivihunnikust kargas välja kohalik
marmot, mis oma hailõugadega oleks sääreluu nagu naksti pooleks hammustanud.
Liikusime sellest elajast ringiga ja kikivarvul mööda ning üsna pea lookles
rada üle mäekülje, kerides lahti veel uhkemad kaljud, mis seekord olid
palistatud ka paari järvekesega. Istutasime end ühe nuki peale lõunatama ning
nautisime emakese looduse järjekordset meistriteost. Tagasiteel sattusime peale
liikumisvõimetute lindude pisikesele pesakonnale (fraas Mai suust, tegelikkuses
linnukeste jalad töötasid ning tiivad oli looduse poolt lennuks sobimatud).
Emalind kaagutas õige hoolega, et kahte tibu ohutusse kaugusesse kamandada, aga
see ei takistanud üht neist meie jalge ette siblimast. Tagasi kuusikusse jõudes
oli Mai joodeldamine muutunud juba rohkem a´la Erich Kriegeriks, kähisedes nagu
AM sagedus. Siinkohal jääb juut, oih vabandust…jutt pooleli, sest üheksakümmend
Fahrenheiti on ajurakud juba süsiks kõrvetanud ja jutt muutuks poliitiliselt
ebakorrektseks. Montana on viisakuse mõõdupuu kogu ülejäänud osariikide jaoks.
Siin ei jää kaabu kerkimata ka kõige koledama lehma ees.
No comments:
Post a Comment