Istume siin keset
pärapõrgut ja ootame. Et aega natukenegi mõistlikumalt ära kasutada, otsustasin
vahelduseks blogi kirjutada. Tegelikult tahtsin Suurest Kanjonist video valmis
klopsida, aga arvuti keeldub koostööd tegemast. Vähemasti sain Wordi avatud, seega
siit tuleb uus blogipostitus. Markol on jälle loominguvaene periood, seega ajan
sel korral mina näpud klahve tagudes tuliseks. Ahjaa, õnneks leidus siin
pärapõrgus ka Cali Burger, kus saame kuuma eest jahutust (nõnda, et vaikselt
hakkab lausa külm) ja arvutigi lauale pandud. Enne Yellowstone’i kirjutas Marko
näiteks autos istudes blogi, arvuti põlvede peal, kui samal ajal õues välkus ja
müristas, aga uneaeg polnud veel päris kätte jõudnud. Praegune pärapõrgu asub
kahe tunni kaugusel Las Vegasest suunaga Los Angelese poole. Nagu Marko juba eelnevalt mainis, siis
Tuutule liigne kuumus ei meeldi. Praegu on väljas kenasti 40 kraadi kuuma ning
mingil põhjusel on kiirtee ka umbes, seega istumegi burgeri-sööklas ja teeme
aega parajaks. Praeguseks on vist juba kaks tundi möödunud ja suuri muutusi
kiirteel ei näe.
Lähme nüüd natuke ajas
tagasi ja vaatame, mis me teinud oleme. Päevad on natuke sassi läinud, aga
vähemasti nädal aega tagasi jõudsime Moabi-nimelisse linnakesse, mis asus
Arches’i rahvuspargi väravatele väga lähedal. Juba seal oli kuumus igavene piin
ja kuna kohale jõudsime pärastlõunal, siis otsustasime parki külastada
järgmisel päeval. Esialgne plaan oli Tuutu piinu vähendada ning rattad rentida,
aga lõpuks kadus see idee silmapiirilt, sest tõus oli liiga ränk ning vahemaad
liiga pikad, et meie oma pehmete jalgadega kogu selle maa läbi väntaks. Niisiis
ärkasime järgmisel hommikul koos koiduga, et esimeste seas parki jõuda. Tuutu
vedas meid kenasti üles ning saime kõige populaarsema matka (Delicate Arch)
tehtud enne suurema massi kohale jõudmist. Park ise oli väike, aga jättis
suursuguse mulje, ning vaated olid tõesti ilusad. Et enne suuremat kuumust
liikuma saada, lahkusime juba kolm-neli tundi hiljem rahvuspargist ning
kimasime järgmise rahvusparki, Monument Valley poole. Sinna kulgev tee oli
tõesti midagi võimast – kollased mäed muutusid sujuvalt üle punasteks, seejärel
lisandus natuke rohelist ning iga mõne aja tagant sõitsime läbi kaljude rajatud
tee. Umbes neli head tundi hiljem jõudsime lõpuks Monument Valleysse, kus aga
hakkas kahjuks pihta pettumuste rada. Esmalt rööviti meilt raha sissepääsu
eest, sest punanahad väitsid, et nende rahvuspark ei kuulu USA rahvusparkide
alla. Rahakott kergendatud, astusime sisse infokeskusesse, kust meile teatati,
et meie plaanitud matk on suletud teadmata ajaks ning pargi sissepääsu lähedal
muid matku ise teha ei saa. Kaugemale parki sisse me sõita ei saanud
järjekordselt Tuutu pärast, kes sellises kuumas Väikseks Vigisejaks muutub ning
tee ei olnud samuti meie kaheveolisele sobiv. Lisaks ei soovinud kohapealne
töötaja meiega infot vahetada, vaid suunas õue halli hobuse pildiga putkasse
tollelt tädilt matkade kohta infot küsima. Jalutasime siis välja, aga putkas
polnud kedagi. Küll aga loivas Ameerikamaa keskmist kasvu indiaani päritolu
tädi seal samas asuvast mustaks truckist välja ja küsis, kas soovime matka eest
maksta. Minu kiire vastus oli muidugi ei, sest suudame ise omal jalul ka matku
läbida, seega pärast lühikest vestlust ei saanud meist keegi aru, miks infokeskuse
töötaja meid üldse tolle hobuseputka-tädi juurde suunas. Kuna oli selge, et
igasugune matkamine jääb ära, siis mõtlesime magu venitada ning leidsime seal
samas järjekorra burritoputka ees. Võtsime samuti sappa ja kui järjekord meieni
jõudis, selgus, et tol päeval putka burritosid ei müünud, vaid toitlustas
prantslaste gruppi. Saba jalge vahel, kobisime autosse ning tegime omale nii
vinged võileivad valmis, et mööda jalutavad inimesed küsisid, kust me oma
võikud ostsime, et nad tahaks ka. Kuna ilm oli veel liiga kuum teekonna
jätkamiseks, siis pugesin mina paariks tunniks põhku, kui Marko samal ajal mu
und valvas – jalutas ümber auto, pildistas mu varbaid, luges raamatut, luges
ajalehte, luges veel midagi, jalutas veel ringi ja lõpuks ajas mu õhtusöögiga
üles. Tegime veel kiirelt mõned pildid ja põrutasime edasi Suure Kanjoni
suunas.
Idee oli enne Suurt
Kanjonit tolle päeva sõit lõpetada, aga lähimas linnas asuvas treileripargis
puudusid vetsud, millega ma hästi nõus ei olnud, seega mõtlesime, et sõidame
edasi. Sõitsimegi, sõitsime täitsa Suurde Kanjonisse välja ning seejärel sõna
otseses mõttes Suure Kanjoni teisest otsast välja, sest kämpimisplatsid olid
täis. Peatudes lõpuks ööpimeduses Tusayanis, võtsime kolmeks ööks omale platsi
ja pugesime surmväsinuna põhku. Niisiis läbisime me ühe päevaga kolm kuulsat
rahvusparki, mis asukoha poolest ei asu üksteise kõrval. Treileripark ise oli
tore – küll jalutasid ringi suured isased põdrad, küll kaevas mutt meie laua
kõrval auku, laskmata end häirida meie toimetamisest laua ümber, ning jänesed
lasid seal samas rohul hea maitsta.
Plaanisime Suures
Kanjonis veeta kaks päeva. Esimesel päeval otsustasime natuke kauem magada
(lausa kuueni hommikul) ning tutvuda kanjonis asuva külaga ja jalutada mööda
kanjoni lõunaserva. Rahvast oli palju, aga õnneks mitte nii murdu kui ma
kartsin. Ühel hetkel otsustasime sõita kõige kaugemasse punkti ning sealt
tagasi jalutada. Jõudsime siis bussiga nn lõppu, kus võttis meid aga vastu
tugev vihmasadu. Bussist väljudes peitusime koos teistega kemmergusse ja viis
minutit hiljem pead välja pistes oli juba vihm üle jäänud. Hakkasime rahulikult
tammuma ning ilusaid vaateid nautides jõudsime juba ehk kilomeetri jalutatud,
kui bussipeatuses bussijuht lõugas, et tulgu me nüüd bussi ära, kogu lõunaserv
evakueeritakse kanjoni kohal välkuva pikse tõttu. Nii palju siis meie
rahulikust pikast jalutuskäigust. Istusime bussi ja sõitsime ringiga
alguspunkti tagasi. Tegelikult saime sel päeval kõvasti tammutud, pilte
klõpsitud ja klippe filmitud, seega millestki ilma me ei jäänud. Õhtu hakul
sõitsime tagasi Tusayani, panime järgmiseks päevaks asjad valmis ja läksime
tuttu ära. Järgmisel päeval võtsime suuna kanjoni sisemusse, kus tegime koos
sadade teistega läbi osa Bright Angel’i matkast, mis on sealne kõige
populaarsem rada. Allaminek polnud mingi probleem, vahepeal oli lausa
jooksusamm sees ning möödusime kümnetest ja kümnetest inimestest. Indian
Gardenisse ehk Indiaanlaste Aeda jõudes tegime lõunapausi ning pool tunnikest
hiljem mõtlesime edasi servale jalutada. Küll aga hakkas sel hetkel kuumus meid
mõlemat rajalt maha võtma, kohe eriti mind, seega pärast poolt kilomeetrit
pöörasime otsa ringi ning otsustasime siiski edasi mitte minna, vaid hoopis
hakata tagasi üles minema. Sellise kuumaga ja sellisel kellaajal ei soovitata
üldse matkata, lisaks on all (me olime umbes 900 meetrit allpool) temperatuur
palju kõrgem kui üleval ja ega meid tuulega samuti ei kosutatud. Juba üleval
oli temperatuur pärastlõunaks umbes 35 kraadi. Kui aga hakkasime tagasi üles minema,
siis minu keha ei tahtnud küll koostööd teha. Algus oli nii jube raske,
lauspäike peale paistmas ja õhk oli liiiga kuum. Alla ei andnud, seega ühel
hetkel läks kergemaks, tekkinud pilvemoodustised katsid aeg-ajalt päikse, seega
rada muutus natukene talutavamaks. Mida ülespoole, seda kergemaks mu samm läks,
ning kolm head tundi hiljem olimegi üleval tagasi. Muidugi sellega mu raskused
ei piirdunud – mõlemad mu jalad olid kenasti punaseid laike täis, sest ma
unustasin all päiksekreemikihti uuendada. Küll aga jäime mõlemad matkaga väga
rahule, sest Suur Kanjon on tõesti midagi võimast, kus võiks päevade asemel
nädalaid veeta.
Suure Kanjoni
suurustamine tehtud, läksime Las Vegasega tutvuma. Kohale jõudes ootasid meid
jällegi ees järgmised probleemid – Tuutu jälle plõksis, seega viisime ta
mehaaniku juurde ja läksime ise oma broneeritud tuppa päikse ja kuuma eest
peitu. Las Vegases on nimelt üle 40 kraadi kuuma, mis on igati üle mõistuse.
Hoolimata minu püüdest jalgu kreemitada ja päikse eest kaitsta, lõpetasin
veelgi punasemate säärtega, mis nüüdseks on enamjaolt taandunud. Päeval
otsisime vaid kõhutäidet ja läksime kuni pimeda saabumiseni tuppa ära. Ma
jõudsin lausa uinaku teha ning äsja ärganuna Karl Robert Saluri 400 meetri
jooksugi ära näha. Igati tubli poiss ja nendest Delfi oraaklite kommentaaridest
ei tasu tõesti välja teha. Olümpiale saamine on auväärt asi, mis on läbi higi
ja valu ausalt välja teenitud. Mina olen uhke!
Tagasi Vegase lainele.
Õhtul läksime linna peale, panime paar dollarit masinasse, mis need kiirelt ära
sõi ja tagasi midagi ei andnud. Tänavad olid ropult inimesi täis ning näha oli
rohkem kui tahtsime. Selline kodutute hulk on minu arust kohati hirmutav,
samamoodi ei saa ma aru emadest, kes oma imetavate lastega südaööl Vegase põhitänaval
ringi käivad, aga mida mina ka tean. Liiga palju nähtud, läksime ühel hetkel
tuttu ära. Järgmisel päeval käisime Bellagios buffeed nautimas ning see on
tõesti koht, kus soovitan igaühel minna. Nii palju head ja paremat! Ma pole
tõesti ammu end nõnda üle söönud. Ägisedes läksime tõime auto ära ning
ülejäänud õhtupooliku enne The Strip’ile minekut sisustasime reisi
planeerimisega ehk otsisime, kuhu järgmiseks minna. Väga kaugele sellega ei
jõudnud. The Strip’i all mõtlen ikka Las Vegase põhitänavat. Striptiisi
nägemiseks pole vaja stripiklubisse minnagi, näeb tänaval ka. Siinkohal ma aga
jutu Las Vegasest lõpetan, sest igaüks ju teab, et mis juhtub Vegases, jääb
Vegasesse. Küll aga plaanin ehk kolmeminutilise video Vegasest teha. Ärge nüüd
ootusi suureks ajage, tegu pole minu esimese pornofilmiga.
Adios!
No comments:
Post a Comment