Jutujärg jäi pooleli parasjagu siis, kui olime langenud kõige koletuma rünnaku ohvriks. Nii õudsa, et selle peale mõteldes tõusevad ihukarvad püsti. Isegi õudsem kui presidendivalimised demokraatlikus riigis. Mai näeb seda õudust siiamaani unes ja peab mitu korda öö jooksul külma higiga kattunud otsaesist kuivatama. Niisiis ärkasime tollel saatuslikul ööl hirmsa lõrina peale, mis kostus vaid mõne sammu kaugusel meie liikuvast voodist. Põrnitsesime pingsalt telkimisplatsi keskel asuva laua suunas ning kui silm lõpuks pimedusega harjus, avanes meile õudus, mille kirjeldamiseks oleks tarvis Kaur Kenderi sõnavara. Üksteist karu rapsisid ja rabelesid meie pikniku laual, pildudes meie kalli toidumoona jäänuseid nelja ilmakaarde. Ühel koletumal tegelasel nirises suunurgast toorest munakollast nagu Rocky Balboal esimese filmi treeningtsüklis. Teine peletis oli just lõpetanud meie maasikajogurti kallal ahnitsemise, mille tunnistuseks oli kihvade külge kleepunud fooliumkaas. Meie hirmunud nägusid nähes irvitas ta kahjurõõmsalt, fooliumkattega grillid gängsterlikult säramas. Kuna kõigile kambajõmmidele polnud head ja paremat jagunud, oli üks nahhaal juba oma käpa autoakna vahelt läbi pressinud ja koukis uksenuppu üles, lootuses, et meie näol kõhutäidet leida. Õnneks olin ma kodust haamri kaasa võtnud ning hullema aimduses istme taha peitnud. Haarasin kärme liigutusega vasara kätte ja äigasin vanale vastu näppe. Ulgus raibe nagu siga aia vahel ning pistis puu otsa plagama. Mõni minut hiljem oleksin ma loendanud oma varbaid nagu Tilu Lilu talvel lumehanges ärgates. Järgmine geniaalne idee, mis mulle pähe kargas, oli mootori käivitamine. Suitsetasime ülejäänud armaada sama puu otsa, kus murtud sõrmedega tegelane juba oma haavu lakkus. Seejärel pistsime nina ukse vahelt välja. Viskasin veel paar käsigranaati kinnituseks mõlemale poole autot ning kuulatasin. Kaks kärgatust ja vaikus... Koristustöö võis alata. Tuletõrjevoolikut käepärast polnud ning puudus ka hüdrant, seega pidime sama ämbriga, mille räpakollid olid täis rokastanud, nüüd vett lauale uhama. Maa oli munakoortega palistatud nagu Talleggi vabrik peale maavärinat. Ometi oli meil ainult kuus muna karbis olnud. Võimalik, et mölakad olid teistelt platsideltki mune kokku kühveldanud ning meie platsil söömaorgia korraldanud. Pärast suurpuhastust pakkisime järelejäänu oma külmakasti ning katsusime vapustusest hoolimata sõba silmale saada. Üks ambaal käis veel platsi skanneerimas, kuid nähes, et hamba alla pole midagi saada, lahkus kiiruga. Tegemist oli pesukarudega, et kellelegi valet muljet ei jääks. Konditsioonist tulenevalt pole kindel, kas mõned seigad toimusid unes või ilmsi..
Hommikul ärkasime kottis silmaalustega, närisime nälja peletamiseks kuivi kaerahelbeid ning jätsime selle neetud kohaga hüvasti. Edasine teekond kulges juba märgatavalt rõõmsamates toonides. Tegime mitu peatust, et varbaid jäisesse vette kasta (California keskosas ei tõuse ookeanivee temperatuur tavaliselt üle 20 kraadi) ning klõpsutasime silmapiiri taha ulatuvatest rannaribadest pilte. Ühes põnevamas peatuspaigas sai vaadelda tulvavee trassi juures resideeruvaid elevanthülgeid. Nimi tuleneb ilmselt isaste ninaotsa kaunistavast londi taolisest moodustisest, mis muudab niigi iseäralikud olevused veelgi kohatumateks. Nalja nende gigantidega pole. Mehepojad kaaluvad mitu tonni ning liiguvad maismaalgi sprinterliku kiirusega. Antud hetkel oli tegemist siestaga, sest vaid üks viiekümnest oli liikumises ning sedagi kolme meetri kaupa. Ülejäänud norskasid või loopisid uimega liiva seljale. Taamale põrnitsedes võis märgata kahte monstrumit, kes vabamaadluses rammu katsusid. Üks oli parteris, teine äsas tagant turja. Vandid vaadatud, paarutasime mööda rannikut San Francisco suunas edasi. Monterey nimelise linnakese Mäkis wifit kasutades sattusime jutustama ühe kohaliku vabatahtlikust tuletõrjujaga, kes oli seal parasjagu komandeeringus. Mitte Tallinn ei põle, vaid California. Kuuldes, et oleme Eestist, oli mehikesel meile kohe kakskümmend küsimust varnast võtta. Vastasime, kuis jõudsime, ning saime vastutasuks informatsiooni San Franciscos ööbimise kohta, sest hoolimata tõsiasjast, et olime suure varbaga juba Bay areas, polnud meil ikka veel ulualust, kus saaks põõnata. Tol õhtul otsustasime peatuda Montereyst mõne miili põhja pool, ühes eriti luksuslikus karavanipargis. Pakuti tasuta kohvi, võimalus oli pesu pesta, samuti sai kümme-ühes trenažööri kallal vormi lihvida. Internetki oli olemas. Kohtusime kaasmaalastega Kanadast, kes mõõtsid oma miile motika seljas. Muljetasime veidi elust-olust ning kobisime oma konkusse pesukarudest unistama.
Järgmisel hommikul otsustaime enne teele asumist kohalikku randa kaeda. Nagu selgus, jäi see jalutuskäik Mai jaoks reisi kulminatsiooniks, sest sattusime peale delfiinikarjale, kes vees tireleid viskasid. Mai üritas neid õnnejoovastuses matkida, kuid nähes, et võimlemine võib kaelatoes päädida, otsustas siiski filmimisega piirduda. Kindlasti valmib saadud materjalist National Geographicu kvaliteediga dok. Delfiinidel sai Cirque du Soleil´i matkimisest isu täis ning meiegi pidime Oaklandi poole teele asuma, kuhu olime endale Air BnB kaudu baasi leidnud, et San Franciscot avastada. Meie võõrustajaks oli üllatus-üllatus... hiinlane Hu. Who? Hu!
No comments:
Post a Comment