Mai luges mulle just ette Delfi uudist, kus üks asjalik lugeja oli Elroni porgandil filminud kahtlast paarikest, kes tema jutu järgi sorteerisid ühest prügikotist teisi produkti, mida tegelinskid ise kutsusid hellitavalt kokaks ja droogaks. Politseiamet selgitas hiljem välja, et tegu oli kohvipakkidega. Ilmselt ajasid asjapulgad lihtsalt dark ja medium roasti segamini. Väga süütu lugu. Sama ei saa öelda meie praeguse peatuskoha, San Francisco kohta, mille tumedamad tänavanurgad on justkui stseenid The Wire´ist, kus valgetes lotendavates särkides mustade hüüded kaiguvad üle räämas blokkide, mille aknad ja uksed on vineeriga polsterdatud, et peita seal lääpavaid kehasid, kes enam ammu ei vaja eksitentsiks päikesevalgust, vaid hoopis kangemaid vitamiine. Samas tasub kõndida miilike vabalt valitud suunas ning mutantlus asendub vikerkaarevärvides tänavatega, kus erinevad kihid, toonid ning voodivaated segunevad uhkelt podisevaks kultuurikatlaks, kus diskriminatsioonil või põlgusel on sama palju ruumi kui Michael Phelpsi auhinnakapil. San Francisco ei ole kvintessentsiaalne Ameerika, vaid pigem uks teise dimensiooni, kus Dante üheksa põrguringi asemel on nelikümmend neli küngast, mis peidavad enda pinnal igat inimtüüpi harilikust ebanormaalse ning mõistusevastasest ennekuulmatuni. Puhtalt seetõttu tuleb SF jätta eraldi postituse kanda, sest ta väärib seda.
Hoopis maisemate teemade juurde naastes jõudsime pärast Vegast Victorville´i, kus kasiinodesse pumbatud hapnik asendus metsatulekahjudest tingitud vinguga. Paar päeva varem Victorville´i saabudes oleks me pidanud teekonna jätkamiseks L.A. suunas Evil Knieveli kombel läbi leekide tuhisema, sest nõrganärvilistele oli I40 suletud. Kõik teed olid meie saabudes valla, kuid sellest hoolimata otsutasime tolle öö Walmarti parklas mööda saata, sest Tuutu vajas kõrbekuumast puhkust. Järgmisel hommikul jätkasime lääneranniku suunas liiklemist. Üsna pea sai selgeks, et Los Angeles jääb seekord vaid taamal tardunud sudupilveks, mille külastamine lükkub tulevikku, kui meie tagumikke transpordib vähem väsinud masin. Linnaliiklus ja meie Karavan ei käi käsikäes. Veidike pärast Pasadenat panid teetööd meie progressile põntsu ning pidime oma küna McDonaldsi jääga jahutama. Pärast paaritunnist pausi paarutasime nii kuis torust tuli ning üsna pea juubeldasime ühel vähem tuntud California liivaribal. Meie piibellikud ponnistused olid vilja kandnud. Moosese kombel vett poolitama ei hakanud, vaid võtsime hoopis suuna põhja poole. Pöördepunkt kodumaa Kanada suunas. The Great White North. Ka tollel õhtul lõime hügieenile käega, piirdudes Nisu-Uuno kombel vee kaenla alla pritsimisega ning keerasime magama ühte puhkealasse paar miili ookeanist sisemaal. Tavaliselt on puhkealadel kämpimiskeeldu tähistavad sildid. Seal need puudusid. Küll oli ära märgitud oht astuda otsa lõgismaole, sattuda inimkaubitsejate ohvriks ning maksta trahvi prügipillamise eest. Meid eelnev ei puudutanud, seega seilasime rekkade mootorimürina saatel õndsasse unesadamasse.
Järgmisel päeval võtsime eesmärgiks leida endale kämpimiskoht ookeanikaldal, et veidi Californicationit kogeda. Pärast mõningast ebaedu, tankmist ning Tuutu korralist puhkepeatust jõudsime välja Montana De Oro State Parki, kus meil õnnestus ööks ametlikult lapike maad rentida. Kuivkäimla vallutanud kärbseparv ning lihamaiad herilased kõrvale jättes oli tegemist igati adekvaatse asukohaga. Ookean jäi vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusele. Kasutasime võimalust ning püüdsime filmilindile ka California päikeseloojangu, mille Mai lähiajal titanicupikkuseks meistriteoseks nõelub ja heegeldab. Päike loojas, oli aeg silmgi sinna saata. Olime laagriplatse skaneerides sootuks unustanud jääd osta. Söögikraam tahtis vägisi hapnema hakata, teekond lähimasse kauplusse sisaldas aga tüütult palju kurve. Seega pistsime oma munad, liha ning jogurtitopsid ämbrisse ning jätsime nad laua alla jahedasse öhe. Kell pool kaksteist samal ööl vahtis Mai mulle öökullisilmadega otsa ning küsis väriseval häälel: "Mis need on?" Pimedusest kostis vaid marutaudis metslast meenutav lõrin....
No comments:
Post a Comment