Glacierist Yellowstone'i

Seekord raporteerime otse Yellowstone´i rahvuspargi aia tagant, mille värava nurgakivi asetas ei keegi muu kui Roosevelti Theodor isiklikult. Yellowstone on ka maailma esimene ametlik rahvuspark, mis loodi pea poolteist sajandit tagasi. Põhilise publiku meelitavad siia geisrid, mis purskavad igale maitsele. Mõni ei purska hoopiski, vaid värvib oma podiseva vee bakterite abiga Dali paleti sarnaseks. Meie veel väravast sisse pole julgenud sõita, sest vanapagan hakkas parajasti silku sööma. Tundub, et lausa kugistab, võib-olla praadis räimegi munaga kõrvale. Õhtutaevas on sähvatustest sama ere kui punane vaip Oscaritel jagamisel.

Teekond Yellowstone oli üldjoontes üsna üksluine. Mitte et vaateid poleks jagunud. Ilm on lihtsalt nii kuum, et silm ei seleta silmapiiri selgelt ning kogu energia kulub eksistentsile. Väike tormisabin kulub marjaks ära. Huvitavamatest kohtadest peab ära mainima puhkealad, kus vähemalt tänasel päeval jagati kohvi ning sõõrikuid. Kohaliku Lõviklubi liikmed kogusid annetusi ning puhusid läbisõitjatega juttu. Isegi wifi oli olemas (tegelikult eriti ei olnud, aga „A“ for effort ikkagi).

Eilse öö veetsime Missoula nimelise linnakese Walmarti parklas põõnates. Nimelt saime hiljuti targemaks, et kaheksakümmend protsenti USA Walmartidest lubab ränduritel oma parklas öö mööda saata. Telkida ei tohi, aga masinas noriseda võib ja mitte üle ööpäeva korraga. Infoleti tädil oli isegi registreerimisleht olemas. Nimelt hindab kaubanduskett puhkajaid ja läbirändajaid oma parimateks kundedeks. Klient on siinmail kuningas. Esialgse parkimiskoha pidime küll öö hakul vahetama vähe kõrvalisema vastu, sest kohalikud teismelised mutantkonnad otsustasid meie Tuutu kõrval sotsialiseeruma hakata. Pärast ümberasumist saime rahus unne suikuda. Mai ütles hommikul, et üle kolmekümne korra ta öö jooksul silmi lahti ei teinud. Magas nagu beebi. Hommikul kell pool seitse Walmarti hambaid pesema minnes märkasime rattahoidjate vahel mingit iseäralikku tegelinskit. Kaugelt meenutas veidi kiilanevat tuhkrut. Lähemale jõudes selgus, et tegu on siiski inimloomaga, kes oli ilmselt liialt agaralt Pikachud taga ajanud ja raami vahele kinni kiilunud. Poest välja astudes oli too hõreda patsiga Olav Osolin kadunud. Pokemonid rändasid Walmarti eest minema ning mehike koos nendega.

Veel enne seda, kui me Walmartis laagriplatsi püsti panime, olime ikka veel Glacieri rahvuspargis. Sama päeva hommikul alustasime oma kämpimisalalt teed pargi teise otsa. Tee, mis kulgeb idapoolsest otsast läände, on tuntud kui Going-To-The-Sun Road, ehk Tee Päiksele, sest päike rändab viiekümne miilise asfaldtribaga enam-vähem sama marsruutipidi. Hommikusse mahutasime ka kerge jalutuskäigu Hidden Lake´i ehk Peidetud Järve äärde, kus sai imetleda otsaesist sügavaid mägikitsi ning rahnudel peesitavaid marmoteid. Virkam näriline üritas ühelt vanemalt daamilt suupistet lunida, kuid pidi leppima personaalse fotoseeriaga.  Pargi läänepoolses tipus asuv Lake McDonald on populaarne veespordihuviliste seas, kes oma kanuude ja paddle boardidega igas suunas aerutavad. Parasjagu siis, kui meie kalda äärde jõudsime, oli üks veidi tugevama kondiga proua end sellele samale paddle boardile upitanud ning pildus kaldal vahtiva abikaasa suunas trükimusta vältivaid repliike. Mul endalgi on tasakaaluga tihtilugu probleeme, aga ega selle pärast saa veel tigedaks minna. Teater läbi, asusime taas bituumenit mõõtma, ning nagu eelpool mainitud, jõudsime järjega Walmarti parking lot´i, kus tugitoolisportlaste meelehärmiks küll olümpialasi ei marssinud. Citius Altius Fortius, kes Intsu speedod lõhki kiskus?