Loba

Eile hommikul jõudsime esimesse suurlinna oma AA (Avasta Ameerikat) reisil, kui Wasatchi mägede vahelt hakkas piiluma mormoonide Vatikan ehk Salt Lake City. Kuigi polügaamiast ütlesid mormoonid lahti juba enam kui sajand tagasi, harrastavad himurad mehepojad seda siiski väiksemates Utah'i linnakestes edasi, nimetades endid fundamentalistideks. Mormoonide esiisa Brigham Young oleks kindlasti uhke, et täkud tagakiusamisest hoolimata traditsioone elus hoiavad. Just Young oli mees, kes juhtis mormoonid Suure Soolajärve äärde, et siin end rahus sisse seada, saades nii hüüdnimeks "Mormoonide Mooses". Linna keskpunktiks on selle asutamisest peale olnud Templiväljak, kus läheduses asuvad ususekti peamised hooned. Kui kirikutornide loendamisest isu täis, võib rahumeeli edasi rännata. Salt Lake City´l linnana puudub see iks faktor, mis imeks rahvast sisse nagu Big Apple või Sin City. Hoopis põnevam kui linn ise on teda ümbritsev loodus. Soolajärves ulpida või Wasatchi mägedes samme mõõta on hulga huvitavam kui Capitol Hill´il kodutuid loendada.

Veel enne, kui me SLC poole teele asusime, õnnestus meil Grand Tetoni rahvuspargis ka mõned matkatud kilomeetrid kirja saada. Mõlemal Yellowstone´i naaberpargis veedetud päeval matkasime mägijärvede äärde. Matk Phelpsi järve äärde sisustas meie esimese Tetonis veedetud päeva ning teisel võtsime ette kerge jalutuskäigu Taggarti järve kaldale. Phelpsi järve kallast kaunistas pehme liivariba, kus saime oma pehmeks haudunud varbaid tuulutada ning veidi vees sulistada. Järv ise sai nime nüüdseks maailma ajaloo edukaima olümpialase Michael Phelpsi järgi...eee...ei tegelikult oli järv seal ammu enne seda kui väike Michael liblena oma elu tähtsaima võistluse võitis. 22 olümpiakulda hiljem on ka antiik-kreeka imemehe Rhodose Leonidase taiesesse taotud rekordid üle löödud. Kui Johan Muehlegg tituleeriti ajakirjanike poolt "meheks teiselt planeedilt" (nagu hiljem selgus oligi Johan nagu Superman'gi Krüptoni asukas, kelle veenides voolas vere asemel midagi natsidoktorite "Aaria rassi aretamise segu" sarnast), siis Phelps on Rios tsementeerinud oma koha meie lühikese ajalooga planeedi parimate nimistus. All Time Great nagu öeldakse. 

Olümpiapajatusi veel nii palju, et hommikupudru kõrvale sai NBC-st vaadata intervjuud õdede Luikedega, kes meie väiksest delegatsioonist löövad olümpial enim laineid. Peaks kohalikule uudisteportaalile saatma videolõigu Võsareporteri õdedest Puukidest. Väärivad nemadki Eesti Nokia (tsireerides Peetrit "karjuv viletsus ja vaimuvaesus") edendamise eest oma kuut minutit kuulsust. Need, kes peaksid laineid murdma, ehk purjetajad, on ammu sama kreenis nagu Titanic oma viimastel tundidel. Raja see-eest sõudis ennast nii pildituks, et Endrekson pidi teda samamoodi ära tirima nagu Rahaboss Helduri. Ainult repliik "mind nii ära ei veeta" jäi ERR-i poolt kinni püüdmata. 

Kui nüüd meie tegemiste juurde tagasi pöörduda, tuleb tõdeda, et põrgukatla kuumus pärsib reisi edenemist mitmel rindel. Esiteks välistab see pikema tammumise päevasel ajal, sest nina maas loivamine pole parim viis rahvusparke avastada, ning teiseks kisub meie neljarattalise sõbra kapoti all kangesti tuliseks. Eriti närvesööv on linnaliiklus, kus jõnksu haaval liikumine seab mootorile lisakoormuse. Otsaesised higist nõretamas, suutsime siiski soolalombi äärde välja veereda, navigeerides teel ka paar kolmanda kategooria tõusu, kust Kangert oleks monorattal meist mööda sõtkunud. Lähitulevik jahedamat ilma ei ennusta, kui just Putin oma pilvemasinat üürgama ei pane ja Arizona kohale sajandi tormi ei küpseta. Sellest hoolimata asume homme varahommikul taas teele, et järgmised paar päeva veeta Arches´i ning Canyonlands´i rahvusparke uurides. Seniks aga loodame, et Kanteri ketas maandub kuskil Roswelli lähedal.