Wild Pandavoskas

Üleeile väisasime Toronto loomaaeda, et Mai saaks täita ühe oma eluunistustest - vaadelda läbi oma 126protsendise nägemise kahte väga haruldast isendit. Jutt käib hiidpandadest, kel nimeks Er Shun ja Da Mao. Pandad toodi loomaaeda eelmisel aastal ja on saabumisest peale olnud vaieldamatu tõmbenumber. Ka meie külastuse ajal oli näha, kuidas rahvas suundus peaväravast otse bambusmõmmikute puuri poole teistele karvastele ja sulelistele pilku pööramata. Kui jääkaru mõistus oleks sama kompleksne kui inimesel, tekitaks see temas ilmselt alaväärsustunde, mis võib süveneda alkoholismiks ja viia jääkarupoisi põhja. See omakorda eeldaks loomaaia poolt psühholoogi palkamist ja sellega kaasnevaid lisakulutusi, mille eest maksaks Er Shun ja Da Mao isiklikult, olles loomaaia peamised tuluallikad.

Pärast pandade imetlemist suundus rahvas siiski ka teistele asukatele tähelepanu jagama. Eredamad hetked olid seoses eelmainitud jääkaruga, kes demonstreeris lahkelt oma seliliujumisoskust, ja Australaasia paviljoniga, kus linnud polnud mitte puuri pistetud, vaid lendasid katusealuses vihmametsas vabalt ringi. Papagoi nokkis tala külge kinnitatud elektrijuhtmeid ja kakatuud pidasid kisa järgi arvestades kodusõda. Ilmselt oli isa-duu eelmisel ööl paabulinnuprouaga üle aisa löönud. Esindatud olid ka ajatud lemmikud orangutanid eesotsas Charlesiga, kes on Torontos veetnud viimased nelikümmend aastat, ja peagi uude aedikusse kolivad kaelkirjakud. Kõige suurem erinevus Tallinna loomaaiaga seisneb loomade eksponeerimises. Torontos on kõik üles ehitatud nii, et inimesed saaks tunda loomade lähedust ja vastupidi. Tekib tunne justkui saaks neid oma käega silitada. Tallinnas on loomad pigem eksponaadid, samas kui siin on püütud rõhku panna kontakti loomisele inimese ja looma vahel, tekitades positiivseid emotsioone mõlemas. Mõtlemisainet Mati Kaalule.

Loomaaiast tagasi tulles sattusime Mai poolt väga tabavalt ristitud "Immigratsioonibussi". Meie kahekesi esindasime valget rassi. Oma delegatsiooni olid välja pannud ka asiaadid, afroameeriklased ja äkilise loomuga latiinod. Nii me kõik lõbusalt kodu poole veeresime nagu värvipliiatsid pinalis.

Eile seevastu seadistasime ennast teaduslainele. Ärkasime vara ja võtsime ette teekonna Ontario Science Centre´isse. Teadus, keeruline nagu ta on, ajas meil kohe sisse astudes kaalika kärssama. Sissekäik asus teisel korrusel, erinevad näitused korrustel 3-6. Meie hakkasime otsima eskalaatoreid, millega ülespoole liikuda. Üsna pea avastasime, et eelmainitud korrused asuvad meist allpool - mida suurem number, seda sügavamal. Sõitsime siis kolmandale, kus oli väga tõetruult eksponeeritud ehitusjärgus objekt, milleks korrus kolm ka tegelikkuses osutus. Edasi suundusime neljandale, kus oli kesksel kohal galaktika, planeetidest kuni mikroosakesteni. Lugeda oli palju, meil aga nappis aega. Tegime oma päikesesüsteemile kiire tiiru peale ja hüppasime lifti, et kihutada viiendale tasandile. Lift oli aga number 5 tähisega nupu alla neelanud. Ei jäänud muud üle kui suunduda kuuendale, kus ootas ees ajutine näitus "The Science of Rock n Roll". Haaravalt üles ehitatud kompositsioon jutustas Rock n Roll´i  eluloo, tuues eraldi välja igale aastakümnele omased stiilinüansid, seda defineerinud artistid ja helitehnika saavutused. Näituse lõpus mängis suurel ekraanil mõne aasta tagune Black Sabbathi live. Eks ütleb seegi nii mõndagi muusika arengu kohta, kui endiselt kannavad antud stiili isikupära publikuni kõige paremini samad nimed ja bändid, kes aitasid tal neli-viis kümnendit tagasi ülemaailmset kuulsust võita. Oma musikaalsust sai proovida erinevatel instrumentidel bassist kuni deejay puldini, vokaalse võimekuse mõõtmiseks oli ehitatud lindistusruum. Igati asine väljapanek, mis aitas varjata ülejäänud keskuse vajakajäämisi.

Pärastlõunal külastasime maailma üht suurimat filmifestivali TIFF (Toronto International Film Festival) ja vaatasime ära linateose nimega "Wild", mis rääkis elu hammasrataste vahele jäänud naisest, kes võtab ette tuhandemiilise rännaku mööda Ameerika läänekallast, et unustada möödanik, õppida endale andestama ning liikuda eluga edasi. Reese Witherspoon omas elemendis.

Õhtul ronisime liftiga natuke kõrgemale kui munamägi ja imetlesime CN Toweri otsast mööda kesklinna tänavaid kulgevaid ummikuid, igaüks justkui pesa poole roomav uss pärast pikka päikse käes lesimist. Kohustuslike vaatamisväärsustega ühele poole saades liikusime tagasi oma hiinalinna keldrisse suure linna tuled igal sammul saatmas.