Seekordset kirjatükki tuleb alustada kurvema alatooniga kui tavaliselt. Nimelt on Toronto linnapea Rob Ford juba nädalapäevad haiglavoodis veetnud. Meeril avastati maos kasvaja ja veel pole teada, kas tegemist on hea- või halvaloomulise moodustisega. Uudis tuli Hr. Fordile äärmiselt ebasobival ajal, kuna hetkel on täie hooga käimas uue linnapea valimised. Loomulikult pidi meer terviseriski tõttu oma kandidatuuri tagasi võtma ja tema koha oma partei esinumbrina hõivas ta vennas Doug. Rahvas meerist eriti lugu ei pea, kuna mehele meeldib kodanike heaolu parandamisest rohkem tegeleda istungitel tantsu vihtumise, laaberdamise ning mõnuainete tarbimisega. Eks nüüd on aeg elupõletamisele lõivu maksta.

Meie Torontos elu põletamisega ei tegelenud, vaid ekslesime linna peal ringi. Laupäeva pärastlõunal sihitult kõmpides jõudsime välja pargini, kus toimus käsitööturg. Oma loomingut oli eksponeerima tulnud igasugu karvaseid ja sulelisi, ühel käed kuldsemad kui teisel. Müügil oli kõike maalidest, ehetest ja mütsidest kuni autovaruosadest kokku klopsitud loomadeni. Loomade kohta infot:

Tee, mis juhatas kodust kunstituruni, oli muidugi omaette vaatamisväärsus. Tänav oli tihedalt asustatud hipsterite, kodutute ja kodutute hipsteritega. Igal kodutul (edaspidi pomps) oli kohustuslik münditops ja igal teisel näljast nõrkev peni, ilmselt selleks, et inimeste südametunnistuse peale rõhuda. Pompsud on enamasti ise oma allakäigus süüdi, peremehele truudel kutsadel ei jää aga muu üle kui vabalangemisega kaasa minna.

Teine nähtus peale pompsude, mida Torontos igal sammul kohtab on jalgratturid. Hipsterid ja jalgrattad käivad käsikäes, seetõttu pole ratturite suur osakaal niivõrd üllatav. Jalgrataste olukorda hinnates näikse, et mida rondima käula omanik sa oled, seda rohkem lööki sul on. Käigukad on loomulikult liiga mainstream. Eramajade terrassidele kiigates ei näe muud kui käulasid üksteise otsas vedelemas, mõnel puhul ei piisa kahe käe sõrmedestki, et neid üles loendada. Uus-Meremaal on iga elaniku kohta 20 lammast, siin on sama seis ratastega.

Pühapäev oli meie viimane päev Torontos. Päike siras kõrgel taevalaotusel, seega otsustasime sõita praamiga lähedal asuvale Toronto Centre Island-ile, et veidikeseks linnakärast eemalduda. Kaheotsapilet maksis 7 taala per kärss. Igati oma hinda väärt nagu hiljem selgus. Centre Island ja seda ümbritsevad väiksemad saarekesed moodustavad Põhja-Ameerika suurima asustatud autovaba ala. Tervisesportlaste ja piknikuliste paradiis. Saarel asub lisaks lõpmatule rohelusele ja pikale rannajoonele ka discgolfi (loobid frisbee taldrikuid korvi) rada ning lõbustuspark. Rentida saab jalgrattaid, tandemrattaid, Ränirahnu autosid (kondimootoril liikuv neljarattaline) ja kanuusid. Tegevust leiab saarel igale maitsele ja vanusele. Lisaks on see suurepärane koht, et aeg maha võtta ja mõtiskleda.

Niimoodi jalg jala ette tõstes tekkis mul üks energiasäästlik idee, mis ei hakkaks ennast ära tasuma alles kahe või enama kümnendi pärast. Nimelt mitmetel saarel asuvatel majakestel olid päikesepaneelid, mis on teatavasti hirmkallid, katusele paigaldatud. Majadest väheke maad eemal istus üks neegerpomps keset parki päikse käes. Soojale ilmale vaatamata oli ta riides nagu kubujuss. Neeger nimelt ei saa ennast päiksele eksponeerida nagu me seda armastame teha, sest mustast nahavärvist tulenevalt neelaks ta tohutus koguses päikseenergiat endasse ja nii kuumeneks ta aju ühel hetkel üle ning muutuks süldiks. Mis juhtuks aga siis kui võtta näiteks neli paljast pompsu, panna nad katusele istuma ja käskida neil käest kinni võtta? Pompsudesse pidama jäävast päikseenergiast saaks muretult soojaks kütta toad ja luua piisavalt toidet kogu kodusele majapidamisele. Must nahavärv on pompsude seas üsna levinud, seega ei tekiks probleemi toormaterjali leidmisega. Nii saaks luua terveid pompsuelektrijaamu, mis jätaks varju isegi vendade Sõnajalgade kolossaalsed ettevõtmised. Idee idufirma loomiseks missugune!

Eile ärkasime enne koitu ja jalutasime bussijaama, et sõita Montreali. Sõit kestis kuus tundi ja kulges mööda tasast maanteed, mis bussiaknast piilumisel erilist silmailu ei pakkunud. Seevastu bussi ennast oleks võinud ekslikult pidada sanitaartranspordiks, mis on ebolapuhangu hirmus karantiini alla pandud ja liigub vankumatul marsruudil kuristiku suunas, kus ravimatult haiged patsiendid oma lõpu leiaksid.  Igas teises reavahes köhis, turtsus, nuuskas ja läkastas keegi. Kõigi kaitseinglid oli antud päeval ilusti oma tööpostil, seega jõudsime ilma inimkadudeta kohale. Esmamulje Montrealist muudab turisti veidi närviliseks ja sunnib ennetavaid lahkumisplaane pidama. Kui Torontos ajavad pompsud rahulikult omi asju, siis siin tundub, et nad plaanivad revolutsiooni korraldada ja linnas võim oma kätte haarata. Pargid ja väiksemad haljastatud alad on juba pompslaagriteks muudetud. Pargid on strateegiliselt head tugipunktid, kuna asuvad enamasti volikogude, kohtumajade ja ülikoolide läheduses, luues võimaluse rünnata kõiki tähtsamaid organeid korraga. Kui uus kord paika saab, asub linna juhtima ilmselt sama mees, kes veel täna hommikul tuvide ja kajakate keskel silma puhkas. Mitte et ta kõva kõnemees või taktikaline geenius oleks. Tal on lihtsalt kohutavalt pikk habe. Habemel on aga pompside seas sama tähtis koht kui islamikultuuris. Pikk habe on pealiku tunnus.