Tegemisi Torontos

Oleme oma esimesed tegusad päevad Torontos mööda saatnud. Üleeile ajasime paberiasju. Saime osanikeks Toronto Eesti Ühispangas (kontot avades tuleb osta 20 taala eest osakuid, raha saab tagasi pärast konto sulgemist) ja tegime endale SIN (Social Insurance Number) numbrid, et saaks tulevikus ausa töö eest palka ja korraliku immigrandina makse maksta. Pärastlõunal külastasime Casa Loma´t, tohutut häärberit, mille lasi endale ehitada Sir Henry Pellat. Mees sai oma uhke elamise hüvesid nautida napid 10 aastat, enne kui Esimese Maailmasõjale järgnenud finantskriis selle temalt röövis. Maja on uhke nii seest kui väljast, sisaldades söögisaale, talveaeda, külalistetube jne. Purskkaevud kaunistavad aeda, mis on koduks mitmetele eksootilistele taimeliikidele. Maja alt jookseb läbi tunnel, mis ühendab seda kasvuhoonete ja garaaziga.

Kohustuslikud turistikad Eesti babtisti koguduse ja Eesti Maja ees

Casa Loma

Eile seadsime sammud ROM-i (Royal Ontario Museum). Muuseum on igati oma nime vääriline, sisaldades väljapanekuid erinevatest ajajärkudest ja kultuuridest, mis on laiali jaotatud üle nelja korruse. Väga muljetavaldav oli dinosauruste näitus, kus kõrgus uhkelt Türannosaurus Rex'i skeleton oma tohutute kihvade ja könditaoliste käppadega ning veel hulk sauruselisi, kelle asteroid minema pühkis. Au inimestele, kes on nad kõik üles kaevanud ja tükk-tüki haaval, justkui pusle, kokku sobitanud.

Teine meeldejääv näitus andis ülevaate inuitide ehk lääneeskimode elust, tuues välja nende riided, relvad, kanuud ja kõiksugu muud kraami, mis aitas neil külmas ja kõledas põhjas ellu jääda. Eriti silmapaistvad olid  nende hülgenahast hilbud, mis polnud teps mitte meelevaldselt kokku õmmeldud, vaid moodustasid välisel vaatlusel stiilse mustri. Hülgenahk on väga praktiiline materjal, olles veekindel ja pidades hästi sooja. Usun, et Zenja jääks inuitide kätetööga väga rahule ja leiaks nii mõnegi eseme, mis oleks tuleval talvel must-have nimekirjas.

Argiteemadele pöördudes ei saa märkimata jätta meie hiinalinna keskmes asuvat kodukest, mis on tilluke, kuid armas selle kõikidele asukatele. Meie elame keldrikorrusel, kus on ruumiga kergelt öeldes koonerdatud. Negatiivne on see, et koridoris ma püsti seisma ei mahu, see eest saan meie isiklikus toas selga sirutada, eeldades, et ma pole eelnevalt tukka geeliga püsti ajanud. Rolf Roosalu jääks hätta. Samuti ei saa märkimata jätta, et veetase peldikupotis on kodusest tunduvalt kõrgem. Segab see eriti meessoost isikuid, sest püsti  urineerides kipub jubedalt pritsima. Tuleb istudes harjutama hakata. Pole asju ega olukordi, millega inimloom kohaneda ei suudaks. Positiivse poole pealt on meie käsutuses keldrikoridoris asuv kööginurk oma pliidi, panni ja potiga. Hiinlased on ikka uskumatult kompaktne rahvas. Kuidas nad meetrilaiusele koridorile suudavad ära mahutada nii köögi, pesuruumi kui ka koliruumi, teeb silmad ette kogu muule maailmale. Ilmselt suudaks nad vajaduse korral ka oma kümneliikmelise pere sinna sinna samusesse koridori elama paigutada. Ema-isa saaks pea pliidile toetada ja jalad üle pesumasina välja sirutada, samas kui lapsed saab ahju ja pesumasinasse toppida. Ahi niikuinii ei tööta, pole ohtu, et oma lapsed kogemata pardi pähe ära küpsetad. Pesumasinasse saab panna rahutumad. Trumli mõnus pöörlemine sarnaneb ema sülele ja suigutab nad rahulikku unne.

Esineb raskusi koridoris sirgelt seismisega

Vaade toale voodist

Toronto on justkui üks suur rahvaste kompott, kuhu iga kultuur on lisanud endale omapärase väikse maitsenüansi, mille järgi neid ära tunda ning mis teeb neist üheaegselt osa millestki suuremast, samas eristades neid teistest kompotti kogunenud rahvastest. Väiksest ja vaiksest Eestist tulles mõjub see üheaegselt nii meelierutavalt kui väsitavalt, aga need, kes on osa sellest kompotist, ei oskaks ilmselt ilma selleta elada.