Nädal vuras mööda endast aru andmatagi. Meie oleme jätnud idaranniku koos tshombede, hiinlaste ja prantsuse pirukatega selja taha. Nüüd elame preerias. Homsest on meil väike maja ka. Väike maja preerias täpsemalt öeldes. Paikneme nüüd Edmontonis, mis on Alberta provintsi pealinn. Alberta on koht, kus majandus õitseb, väetiseks üüratud naftaväljad ülal provintsi põhjaosas. Ainult saudidel pidavat rohkem musta kulda olema kui meil siin kauboide kannustest küntud kõnnumaal. Selle üle on meil vaestel eestlastel ainult hea meel. Ehk saame kordki osa finantsilisest priipõlist ja ei pea sakste piitsa all ruuna kombel tööd rügama. Ei...tegelikult me ei oskagi töötud olla. Eestlasele on raske töö sisse kodeeritud, meie rahvas ei oska niisama paigal passida või kõrvalt kaeda, kuidas teine rassib. Lehm annab piima, koer liputab saba, Hassan ostab iphone kuue ja meie teeme tööd. Eht-eestlaslikult oleme ka meie oma viimase nädala enamasti tööotsingutega sisustanud. Kõigepealt aga paar killukest veel meie viimastest päevadest Montrealis.
Nagu ma varasemalt mainisin, on Montreali tänavapilt üsna kirju igasugustest isenditest, kellel on prussakaga rohkem ühist kui inimesega. Tavalised seigad tänaval sisaldavad kahtlaseid kottpükstes noorukeid, kes arutavad, kuhu jääb kolmas kutt, kes peaks kraamiga juba ammu kohal olema, ning lohakate elukommetega hambutut näitsikut, kes üritab ennast tänaval möödujatele kaela määrida. Need on keskpäevased sündmused. Öösel ei tahagi nina välja pista. Enne ukse paotamist manab mälu silme ette pildi varem kohatud näitsikust. Õõvastus sunnib tuppa tagasi. Õnneks hõljus meie hostelis vastupidiselt välismaailmale harmoonia hõng (järele mõeldes võis tegu olla hariliku mandihaisuga). Seda tänu meie naabertoas elavale neegrile, kelle suust kostusid kõikvõimalikud loomariigile omased häälitsused, seda nii päevasel kui öisel ajal. Näiteks tegi ta väga tabavalt ritsika, kakleva koaala ja tiine paaviani häält. Vahel joodeldas niisama, teinekord jälle lasi mõne heakskiitva hõike teele. Kelle suunas, seda me teada ei saanudki. Läbi toaseina tundus muhe mees. Hostelis mööda saadetud viie päeva jooksul õnnestus mul teda ihusilmaga näha vaid kord, kui meie teed peldiku ees ristusid. Sümpaatne mees, must kui süsi. Teda jäävad mulle igavesti meenutama ta vokaalne võimekus, mis sarnaneb harukordselt palju "Politseiakadeemia" filmidest tuntud rassikaaslase omale ja sealsamas kemmergu ees vahetatud viisakusavaldused stiilis "Hey, man".
Igatahes nüüdseks oleme oma esimese nädala Edmontonis selja taha jätnud. Aega oleme sisustanud rännakutega marsruudil hostel-kesklinn-võimalik kodu-hostel-tööbüröö-kaltsukas-hostel. Nagu tark sõna ütleb, alustame ka meie otsast ja üritame pürgida parema homse poole. Homme kolime oma uude ajutisse koju, kus meid võõrustab hilises keskeas kohalik paarikene, kes on nõus oma ilusat kodu sümboolse summa eest meiega jagama. Loodetavasti kujuneb sellest sümbioos, milles kumbki pool pettuma ei pea. Meile polegi veel päris selge kui kaua me koos paarikesega maja jagame. Nimelt käivad nad igal talvel Mehhikos päikest ja kohalikku pruuli nautimas. Selleks ajaks on maja meie päralt. Mai läheb neljapäeval tööintervjuule kuskile kesklinna torni, kus pintsaklipslased paberit määrivad, ja mina võtan esmaspäeva hommikul ette kolgata tee tööbüroosse, kus teiste immigrantide peal saab lõbusalt hispaania keelt harjutada, kuni tädi kontorist mõnetunnise tööotsa koos labidaga pihku pistab. Töö vajab tegemist. Eesti Nokia on mullased käed, mitte must leib.
No comments:
Post a Comment