Montreal

Oleme juba üsna mitu päeva ja ööd Montrealis mööda veeretanud, seega tasuks midagi selle imelise linna kohta ka kirja panna. Esiteks ei ole ta imeline, vaid üle keskmise räpane. Ilmselt seetõttu, et konnaõgijad pole kunagi isikliku hügieeniga hiilanud. Kui ei vaevuta ennastki pesema, siis käib tänavapildi korrashoid kaugelt üle võimete. Lisaks üleüldisele räpasusele tundub terve linn olevat ehitusjärgus. Igal alleel, väljakul ja kõrvaltänaval klohmitakse midagi (öösel kedagi) kokku, lapitakse auke või renoveeritakse treppi. Trepid tunduvad üldse väga populaarsed olevat. Kargavad enne näkku kinni kui jõuad fassaadile tervikuna pilgu visata. Lisaks kerkivad igas ilmakaares kõrghooned nagu seened. Soodne sügis. Vaatamata linnakodanikke tabanud ehitusvaimustusele, pole suudetud kõiki kauneid kohti veel maha lammutada või ära betoneerida ja nii leidsime paar kohta, mis olid kaemist väärt.

Näide kohalikust pompsust

Mõned näited linnatänavatest, püüdes välja jätta ülejäänud ehitusjärgus oleva linna

Teisipäeval võtsime ette jalutuskäigu mäe otsa, mille järgi Montreal oma nime sai. Teekond hostelist kulges läbi kesklinna kära, seda kaunistavate kodutute, kaltsakate ja neisse sisse imbunud kanepihõngu. Manööverdamise edukalt korjandustopside vahelt läbi ning jõudsime mäe jalamile, kust trepid meid mont Royali tippu viisid, avades vaate nii kaugele kui iga indiviidi silm seletab. Mägi ise pole teab mis kõrge, natuke üle kahesaja meetri merepinnast, aga toob kesklinna kenasti postkaardil kätte. Pärast jalasirutust ja poseerimist suundusime edasi Püha Joosepi Oratooriumi poole, mis asub mont Royali katva pargi teises servas. Kirikut ennast polnud raske üles leida, tohutu roheline kuppel taamal juhatas meile majaka kombel teed. Oratooriumi näol on tegemist Kanada suurima kirikuga. Algselt oli arhitektil plaanis olnud ehitada väike kabel, mis oleks sidekeskuseks kohaliku kogukonna ja jumala vahel. Nõudlus lunastuse järgi aga kasvas pidevalt ja nii pidi ka kirikut üha laiendama. Praegusel kujul on basiilika mäe otsas istunud alates aastast 1967 ja korraga saab andeks paluda kümme tuhat patust hinge. Tagasitee kirikust koju kulges mööda surnuaia äärt. Surnuaias patrullisid hobustel kaks korrakaitsjat, valvates, et mõni kaabakas kadunukeste elatud elu auks püstitatud taieseid ei rüvetaks või mustal turul kaubitsemiseks kaasa veaks. Second-hand hauakivid on kuum kaup. Surnuaia ääres kaevas endale hoolega auku ka üks vahva mägrapoiss, Joel Steinfeldti aegumatu viis kõrvus helisemas. Ju langes mägergi noorema Joeli võrku, pannes põntsu ta niigi nõrgale närilise psüühikale. Meie mägralt sunniviisiliselt ta vaba tahet ei võtnud ja kulgesime loomast jäädvustatud pilte imetledes kodu poole.

Kohalik haigla, mis jalutuskäigul mäkke meile teepeale jäi

Vaade mont Royalilt linnale

Mai kommentaar: Jõudes püha Joosepi Oratooriumi ette, valdas mind üpriski suur õnnetunne, et lõpuks kohale jõudsime. Ülalpool ei viitsinud Marko tegelikult pikemalt meie teekonda Oratooriumini kirjeldada, sest reaalselt on seda võimatu ühe lausega teha. Jah, kuigi kuppel tõesti aeg-ajalt end meile ilmutas, siis tegelikult sama kiirelt see jälle ka kadus. Teekond sinnani võttis aega ligi 2 tundi ning mida lähemale jõudsime, seda tihedamini kuppel vilkuma hakkas - tuli ja kadus, tuli ja kadus. Lõpuks siiski jõudsime kohale ja nendelt piltidelt on näha meie ehtsad emotsioonid.

Kolmapäeva hommikul viisid jalad meid Montreali ühe ikooni, Notre Dame`i basiilika juurde. Väljast vaadelduna ei jätnud jumalaema kirik nii suursugust muljet kui päev varem külastatud Püha Joosepi Oratoorium. Püha ehitise jaoks on tema asukoht lihtsalt liiga linna keskne, laskmata kirikul kõrghoonete varjust välja paista, samas kui Oratoorium kõrgub mäe otsas oma staatusele kohaselt.

Ajalugu seevastu ulatub Notre Dame`l sajand kaugemale. Basiilika arhitekt James O` Donnell on muide ainus mees, kelle maised jäänused kiriku kambrites puhkavad. Rooma katoliku usku pööras ta alles oma surivoodil, kartes, et vastasel juhul visatakse ta säilmed üle sadamakai. Paganat ei saa ju ometi jumalaema valvsa silma alla matta, olgugi et tema selle monumendi isaks on.

Kuulus Notre Dame basiilika

Järjekordne pühapaik külastatud, suundusime paremat ühiskondlikku rakendust leidvate monumentide manu. Peatuspaigaks sai olümpiapark, mille keskmes 1976. aasta suveolümpia kergejõustiku võistlusi võõrustanud olümpiastaadion. Staadion kannab hüüdnime "Suur O" oma sõõrikukujulise katuse ja olümpiamängude areeniks olemise järgi ning on mahutavuselt Kanada suurim. Huvitava komponendina asub staadioni põhjapoole küljes kaldus torn (väga eksklusiivse nimega Montreal Tower), mis on oma 175 meetriga kõrgeim vildakas torn maailmas. Aavo Pikkuusi esiratta lohvi me olümpiapargist üles ei leidnudki ja seetõttu suundusime kodupoole, ainsaks suveniiriks pildid digikas.

Võitjad! Teine koht oma positsiooni üle nii õnnelik siiski polnud.

Või siiski! (Pöörake tähelepanu ka Eesti lipule :))

Montreali olümpiastaadion peaaegu oma täies hiilguses

Eile olime kui oravad rattas. Tegelikult ei olnud mingisugust ratast, aga see-eest mitukümmend oravat. Nimelt ostsime hommikul poest kukleid ja läksime lähimasse parki oravapoisse toitma.

Oravasustus on siinmail väga lopsakas, seepärast pole näljaseid suid raske leida. Mõned julgemad olid platsis juba enne, kui jõudsin kukli kotist välja võtta, ja mida minut edasi, seda rohkem koheva sabaga kerjuseid kogunes. Enamus olid pruuni karva isendid, aga leidus ka neegeroravaid ja paar albiinot. Küll aga polnud nad teps mitte orava kehaga, vaid meenutasid pigem miniatuurseid Ott Kiivikaid, kellele on närilise pea ja kohev saba külge kleebitud. Lisaks steroidoravatele olid maiust lunimas ka kajakad ja tuvid, kes seekord pidid olelusvõitluses kaotaja rolliga leppima. Paar oravat õnnestus niivõrd hästi ära dresseerida, et nad nüüdsest lihtsamaid viipekeele žeste ja hip-hopi liigutusi oskavad.

Oravad ilmselt kommenteerimist ei vaja.