Kuuenda päeva hommikul vurasime rõõmsalt Vancouver Islandi praamile ja pooleteise tunni möödudes maabusime Victoria, mis muide on British Columbia pealinn, lähistel sadamas ning võtsime suuna turismiatraktsioonile nimega Butchart Gardens. Butchart´i kogumik aedu koosneb Jaapani-, Roosi´-, Uppunud- ning Itaalia aiast. Kuigi aedades kulgemine osutus väga vaevalikuks tegevuseks tänu Hiinast saabunud värsketele bussitäitele, kes oma kolossaalsete objektiividega tahtsid jalust niita, jäi üldmulje siiski positiivseks. Aiad olid filigraanses korras ja lille- ning taimesorte leidus igale maitsele. Mulle sümpatiseerisid kõige enam Jaapani aed oma huvitava struktuuriga ning Roosiaed, kus paljud kuulsused olid isikliku sordi mulda saanud.
Butchart Gardens:
Edasi viis tee meid saare metropoli, Victoriasse. Kuna ajagraafik surus turjale, piirdusime pealinnas kerge jalutuskäiguga, mis vaatamata nirule distantsilisele poolele hõlmas siiski mitmeid vaatamisväärsusi. Victoria vanalinn oma 19. sajandi hoonetega mõjus joovastavalt ilusana. Oma osa selles mängis ilmselt asjaolu, et argielu möödub meil Edmontonis, kus linna keskväljakut eirates on suurimaks maamärgiks naabruses asuv reoveepuhastusjaam. Jahisadama vastas asuv Empress Hotell oma väätidega kaetud fassaadiga ning paarisaja meetri kaugusel kõrguv parlamendihoone on vast kõige meeldejäävamad ehitised ning iga Victoriasse sattuva ränduri reisiplaani lahutamatud osad. Barokkstiilis parlamendimaja õhkab suursugusust igast küljest. Sõrmi mööda siidsiledat marmorit libistades võib ette kujutada, kuidas tähtsad ninad pea 120 aastat selle monumendi seinte vahel ajalugu on kirjutanud. Kel kõht koriseb ja raha nagu ratsahobuse sitta, võib pärast ajalootundi end Kiplingi restoranis (osa Empress hotellist ning pühendatud hotelli tihedale külalisele Rudyard Kiplingule) veidi nuumata ning Džungliraamatut lehitseda. Kel selfipulk varnast võtta, ei saa kindlasti jätta kasutamata võimalust klõpsata pilt koos kapten Cook'iga, kelle valvas pilk mõõdab merd Empress Hotellist üle tee. Ajanappusest hoolimata jõudsime mõne Victorias veedetud tunni järel täpselt samale järeldusele, mida ka kaaskannataja Rebane oma kuulsas Kanada blogis välja toob - sellises linnas peab tulevikus kompsud nurka istutama. Muide, uuringud paigutavad Victoria maailma kahekümne kõige elatavama linna hulka.
Paar pilti Victoriast:
Pärast Victoriat kulgesime mõnda aega mööda rannikut põhja poole ning pärast kiiret boksipeatust Nanaimos võtsime suuna läänekaldale. Kuna suur osa Vancouveri saarest katavad erinevad rahvuspargid, siis kulgeb saare idakaldalt läänekaldale vaid üks maantee. Esimene osa, mis hõlmab teed Nanaimost Port Albernini, on suhteliselt sirgjooneline kulgemine. Teine osa Port Albernist Long Beachini keerutab mööda mäekülgi nagu boamadu Mowgli ümber, mis muudab loodusvaatluse isegi kõrvalistmel üsna keerukaks. Targem on hoida silmad teel, et lõuna mindud teedpidi tagasi ei tuleks. Eirates minu soovitust võtta nõelasilma kurve käsipiduriga, juhtis Mai meid külma närviga ööbimiskoha suunas. Ehavalguses olimegi kohal ning jõudsime õhtusöögigi valmis kokata ennem kui pimedus meid voodisse peletas.
Järgmise päeva hommikuks olime broneerinud kohad vaalavaatluskruiisil. Ilm Tofinos oli sombune, kuid meie lootusi hoidis kõrgel kompanii garantii, mis lubas meil niikaua tagasi tulla kui vaalad nähtud. Kapten saabus tol hommikul väikse hilinemisega. Kes see merel ikka kella vaatab? Teistelt alustelt informatsiooni saades liikusime läbi uduvine vaatluspunkti poole. Kohale jõudes paistsid nägemisulatuses vaid paadid teiste uudistajatega. Kapten lülitas mootori välja ning jäime ootele. Mõne minuti möödudes välgatas meres hallvaala selg, üsna pea saabus sügavustest ka teine, kes meile oma saba lehvitas. Kaks hiigelimetajat käisid korda mööda ennast publikumile esitlemas, piirdudes küll tagumise poole eksponeerimisega ja jättes enamuse fantaasia hooleks. Siiski vaalad said nähtud ning meie saime rahulike, kuigi veidi pahade südametega tagasiteed alustada. Teel ranniku poole peatusime kaljurahnude lähedal, milledel merilõvid oma puhkust veetsid. Need rasvarullidest volaskid ennast meie kohaolekust segada ei lasknud ning jätkasid oma tavapärast rutiini viljeledes - enamik lihtsalt eksiteerisid, üksik üritaja sibas vee piiril, püüdes oma kogukat keha kivile upitada. Sellega seoses meenus mulle Tallinna Loomaia hüljes, kes meie silme all ilmselt hiidpohmelli põdes ning kelle liigutused piirdusid end küljeli veeretamise ja täis kusemisega. Tema õigustuseks peab ütlema, et tegu oli pühapäeva hommikuga. Enne maabumist nägime ära ka parve saarmaid, kes selili ulpides oma lestasid lehvitasid. Saarmad muide kannavad oma kaenla all kivi, mida nad kasutavad merikarpide purustamiseks. Emastel saarmatel on näod tihtipeale moondunud. Seda põhjusel, et paaritumishooajal hammustavad isased emaseid näost ning suruvad ennast jõuga peale, et asi ära teha. Meri on sama brutaalne koht nagu Mumbai tänavad. Mai olevat enda sõnul märganud ka väga haruldasi orcasid ehk mõõkvaalu, aga tõde jääb igaveseks vete sügavustesse, sest kellelegi teisele nende uimed silma ei hakanud. Tegemist võis olla keerava kõhust tingitud meelepettega. Või siiski...
Vaala-vaimustuse eel
Merikotkas poseerimas
Näide sombusest ilmast
Järgnevalt tulevad kaks HD kvaliteediga pilti eelpool mainitud vaala seljast. Autoriks on muidugi Marko.
Marko pilgust võib lugeda, et ta piilub...
...merilõvisid.
Pärast lõunatamist võtsime ette lühikese matka, mis kulges läbi parasvöötmelise vihmametsa ning lõppes rannal, mille nime ma mälusopist välja võluda hetkel ei suuda. Küll aga jääb meenutama tihe udupilv, mis muutis üldpildi eriti muinasjutuliseks. Ka tee läbi vihmametsa oli omaette elamus. Sajanditevanused puud kõrgusid meie peade kohal nagu naturaalsed pilvelõhkujad, olles eluasemeteks lugematutele linnu- ning loomaliikidele. Osad olid ajahamba kiuste langenud ning moodustasid looduslikud sillad üle ojade. Niisked tingimused mõjusid lopsakale taimestikule justkui kütusena, ärgitades mullast tärkama värskeid võsukesi ning hellitades juba küpseid juurestikke hädavajalike toitainetega.
Töökaaslane rääkis, et Tofinos peaks palju kollaseid limuskeid olema, aga meie nägime ainult ühte musta.
Tagasiteel idakaldale pidime taas navigeerima juba tuntud teed, küll iga kurvi vastupidises suunas. Mai oli taas ülesannete kõrgusel ning õhtu saabudes jõudsime Port Albernist veidi lõunasse jääva Hiina lahe äärde, mis on üks Kanada pikimaid fjorde ning iga kalamehe märg unenägu. Kämpimisala kontor oli meie saabudes juba uksed sulgenud, nii saime seekord prii dušši ja pelgupaika nautida.
Järgmisel korral kirjutan, kuidas me 2010. aasta olümpakülast Jaak Mae ninaplaastrit otsisime ning miks Harri Kirvesniemi Karhu suusamüts vedeles Tim Hortsonsi peldiku prügikastis.
No comments:
Post a Comment