Chinook on tagasi Edmontonis. Ta tuhiseb mööda alleesid, puiesteid ja tänavaid. Tema eest ei pääse ükski hing, kes julgeb oma nina välja pista. Ta lõikab läbi ohvrite kui vikatimees, kuid ei jäta maha jälgegi, mis viitaks toimepandud kuriteole. Vahel hiilib ta ligi selja tagant, et pahaaimamatut jalutajat ehmatada, teinekord annab tema tulekust märku valjenev kohin, enne kui ta ratturi teepervele paiskab. Ta ei ole mees ega monstrum. Tal pole kindlat kuju ega täpset iga. Vahel tuleb ta minutiteks, teinekord jääb nädalateks. Chinook on...tuul. Kõlab rohkem nagu mohawk-soenguga indiaanipealik, kuid eks ameerika mandril ongi kombeks asju üleelusuuruseks puhuda.
Praamiga Vancouveri saarelt mandri poole sõites jäime me Chinookist puutumata, sel lihtsal põhjusel, et tegu oli augustikuuga ning Chinook ründab tavaliselt talviti ning eelistab mandrile sisemaad. Küll aga oli mõni näljane hiinlane läbi närinud ruuteri juhtme, sest välja reklaamitud wifi ühendusega võis lutsu visata. Halb ajastus, sest lõpuks oli mul Mai tööloa näol olemas viimane pusletükk viisataotlusest. Läbi häda ja paari halli karva sai see taotlus siiski immigratsioonilehele üles laetud. Mandrile jõudes võtsime suuna Põhja-Ameerika ühele kuulsamale suusakuurortile Whistlerile, kus 2010. aasta Vancouveri taliolümpia raames peeti suur osa võistlusprogrammist. Whistlerisse kulgev maantee on omaette vaatamisväärsus, kulgedes mööda rannikuäärt, mida piiravad lumemütsidega mäetipud idast ning piiritu Vaikne ookean läänest. Suurusugusel teel on võrdväärne nimi - Sea to Sky highway. Ilm nii suursugune ei olnud, kostitades meid paduvihmaga. Küllap oli see vajalik et vaateid veidi hägusemaks muutes meie silmad teel püsiksid, looduse viis end balanseerida. Meie ainsaks peatuseks Whistleris jäi Timmukas (Tim Hortons ehk Kanada populaarseim kiirtoidurestoran, mis on põhiliselt tuntud oma kohvi ja saiakeste järgi. Tim Horton ehk eelmainitud keti üks asutajatest oli Kanada kuulus hokimängija.), kus me oma vatsasid supiga kostitasime. Sealt edasi suundusime Nairn Falls rahvusparki, mis on koduks Kanada ainsale boa liigile. Jah...just nimelt boa. Raske uskuda, ma tean. Tegemist on üüratu kummiboaga, kes võib kasvada kuni 80 sentimeetri pikkuseks ning suudab korraga kugistada terve hiire. Tegelikkuses nad nii hirmuäratavad pole, üks tolerantsemaid maoliike. Sellepärast kasutatakse kummiboad, et ravida inimeste maokartust. Piidlesime matka jooksul iga juurikat ja oksa niikaua kui silmad hakkasid vett jooksma aga üksi neist boaks ei muundunud. Mina pilgutasin teel koseni kaks ja Mai viis korda. Silmad tahtsid punnitamisest peast välja karata, boa jättis seekord meid pika ninaga. Pidime leppima mühisevate koskede ning ühe musta, umbes kaheksa sentimeetri pikkuse nälkjaga, kes langenud puutüvel pikutas.
Koerailma tõttu pidime kokkamise asendama väljas söömisega. Meie õnneks olid kaks meisterkokka otsustanud jätta oma töö luksushotellis ning rajada väiksesse Pembertoni gurmeeburgeri restorani. Kõik koostiosad sulasid suus kui suhkruvatt. Teenindus oli sõbralik ning miljöö õdus. Kui Pembertoni satute, külastage Mile One Eating House´i. Edasi võtsime suuna Lillooeti, kus pidime öö veetma. Tagantjärgi mõeldes tundub tohutu saavutusena mitte üksnes see, et me Lillooeti kohale jõudsime, vaid isegi gurmeeburgerid jätkasid vastu igasugust loogikat oma loomulikku seedeprotsessi. Vancouver Islandi tee oli Lillooeti suunduva kõrval nagu jupp maandumisrada. Nõelasilma kurvidele ei tundunudki lõppu tulevat, olukorra muutis pingelisemaks sada meetrit vabalangust paar jalga teepervest. Teeperve kaunistasid liiklusmärgid, mis tunnistasid vaid numbreid alla 40 km/h. Trotsides kõiki faktoreid, leidsime ennast päikeseloojangu ajaks siiski Lillooetist. Pärast logistiliselt ränka katsumust tundus viiekümnetaalane madrats meie autovoodis eriti ahvatlevana ning uni ei lasknud ennast kaua oodata.
Järgmise päeva kohta ei oskagi ma midagi kirjutada. Teekond Lillooetist Prince George´i oli üks meie reisi igavamaid. Teepealsetest vaatamisväärsustest olid silmapaistvaimad rattakangelased, kes olid kogu oma elu pakkinud raamile ja selle ümber ning väntasid nüüd vankumatu kindlusega põhja poole. Meile nad tõsiseltvõetavat konkurentsi ei pakkunud. Mitte, et neil jalg oleks tönts olnud. Mai tallas lihtsalt nii hoolega gaasi, et spidomeetri näidik hakkas hirmust laperdama. Inimasustuse hõrenemisest andsid märku sagenevad liiklusmärgid, mis kujutasid mutionu pidulisi. Meie ühtki taaruvat metsaelanikku ei kohanud ning töristasime stoilises rahus Prince George'i poole edasi.
Prince George'i suurimaks tööstusharuks on puidutööstus. Linna ümbruses asuvad mitmed saeveskid, paberivabrikud ning vineeritehased. Seega pole ime, et linna vihatuim tegelane on kohalik männipõrnikas, kes on aastate jooksul suutnud hävitada 16 miljonit hektarit metsa BC provintsis üksinda. Muide männipõrnikas sarnaneb oma olemuselt Bruce Willisele. Puudujäägid väljanägemises korvab ta oma visa hinge ja karismaga. Muide Bruce on vasakukäeline nagu mina, põrnika käelisust ma kommenteerida ei oska. Suutsime Prince George's endale välja otsida ka väikse matka, mis oma nime poolest konkureeriks ilmselt parimate retkedega kogu ameerika mandril (Maailma Metsade Rada), kuid sarnaselt kogu Prince George'ile erilist silmailu ei pakkunud. Samuti jättis soovida radade märgistus, mis muutis meie matka tunnikese võrra plaanitust pikemaks. Pole hullu, värske õhk soodustab seedimist. Pärast metsas ekslemist suundusime tagasi linna, et tankida ja täiendada toiduvarusid. Kuna järgmise linnamõõtu asulani on Prince George'ist 1600 kilomeetrit (pluss pisemad teelt kõrvalepõiked), ostlesime hoolega, et ei peaks näljahädas planeerimata karujahti pidama.
Ladusime auto moona täis ning suundusime karavaniparki, et päev õhtusse logeleda.
No comments:
Post a Comment