Niisiis, kuhu oma järjejutuga jäingi...ahjaa...kolmanda päeva hommikusse. Mälu hakkab juba ähmaseks muutuma. Plaan on ikkagi kogu reisi kulg jõuludeks kirja saada, aga ilmselt tuleb varsti hakata ennast transsi viima, et reisil juhtumised uuesti meelde tuleks. Kümnene mutter hariliku niidi otsas peaks pendlina käima küll.
Kolmanda päeva hommikul, üsna varavalges, istutasime oma pudrumulgud vännidesse ja kimasime Moraine Lake'i äärde, kus oli plaanis teha lühike matk Paabeli torni otsa. Kohalik metsateedeamet oli otsustanud meile kitse näol ka tõkise seada. Pärast lühikest sundpeatust otsustas verivärske reguleerija võssa punuma panna ja saime sõitu jätkata. Moraine Lake'i äärde jõudes hakkas sealne parkla juba vaikselt uputama, siiski saime oma kärudele kohad ning suundusime reipal sammul järve äärde. Pärast pildiseeriat järvega viisid meie sammud edasi matkaraja poole. Kuna meie valitud rada ei olnud tähistatud, võttis alguspunkti otsimine tükk aega. Tark raamat väitis, et metsas pidavat olema suur kivi, millest viieteistkümne meetri kaugusel ka antud rada algab. Kive oli seal lademes, rohkem kui Obelixi aias monoliite. Mäe jalamile jõudes sai selgeks, miks toda just Paabeli torniks kutsutakse. Päris taevani ta küll ei ulatunud, vähemalt palja silmaga mõõtes, aga see-eest jätkus ronimist rohkem kui kopsud kannatasid. Nelivedu tuli sisse lükata juba üsna raja alguses, sest vastasel juhul ähvardas kaks-sammu-edasi-üks-tagasi liikumisgraafik motivatsiooni ohtlikult madalaks kärpida. Pärast pooleteist tunnist ähkimist ja puhkimist võisime rahulolevatena naelutada oma tagumikud ränirahnude elutoa diivanile, mille head inimesed olid mäe otsa ehitanud. Diivanilt avanes vaade värvitelerile, mis tänu puldi kaotsi minemisele näitas üht ja sama pilti, hoolimata sellest, millisel ajahetkel sa diivanile lösutama sattusid. Torni otsast allatulek osutus veelgi huvitavamaks kui üles minek. Kõige kiiremaks mooduseks osutus "lohisevate sammude" tehnika, mida Rainer ka väga ilmekalt ning otstarbekalt demonstreeris. Hoolimata karmile katsumusele, jõudsid kõik reisisellid elusalt ja vähemal või rohkemal määral tervetena alla tagasi. Parklasse jõudes jätsime oma Eesti sõpradega jumalaga (piibliusulistele kohaselt), kuid lubasime talvel külla tulla. Graafik surus selga ning oli viimane aeg taas teele asuda.
Teekonna algus
Punane värisev nooleke tähistab meie sihtpunkti ehk Paabeli torni kõige kõrgemat tippu.
Ikka alguses
Kui kuidagi pildilt aru saada on, siis sealt kivide vahelt tulime üles.
Kohal!
Suured tänud matkasellidele Railile ja Rainerile nii majutuse, seltskonna ja vide eest! Videot meie matkast Paabeli torni otsa saab vaadata siit:
Edasi viis tee meid British Columbia provintsi. Esimeseks peatuseks, jättes kõrvale kuivkäimlate külastused, valisime Glacier National Park'i, kus nagu selgus tegevuskava kahele oli küllaltki limiteeritud. Karuohtu arvestades olid enamus matkarajad avatud nelja- või enamaliikmelistele gruppidele. Valisime oma piiratud repertuaarist matka, mis viis välja sillale, kust sai imetleda, kuidas kaks mühisevat mägijõge üheks saavad. Ilm rahvuspargis oli sombune ning otsustasime jätkata sõitmist Chase'i linnakese poole, mis pidi saama meie öiseks peatuspunktiks. Edasi vurades tuli päike taas pilve tagant välja ning võttis suuna läänekaarde, keevitades meile läbi tuuleklaasi silma nagu prožektor. Raili ja Raineri suust olime kuulnud, et kuskil BC avarustes pidavat olema jäätisekohvik, mida iga endast lugupidav magusasõber külastama peab. Toetudes teeperve kaunistavatelt reklaamtahvlitelt ammutatud infole, leidsimegi ennast üsna pea Dutchman Dairy poekese lävelt, kus viieka eest sai soetada kahest kolossaalsest pallist ning krõbedast vahvlist koosneva hõrgutise. Seda muidugi juhul kui sa suutsid viiekümnest erinevast maitsest välja valida kaks eelistust. Jätsid käes, läksime loomi kaema. Laudauksed olid külastajate jaoks lahti ning läbi aia sai uudistada ka laamasid. Mullikad lakkusid meie jätsised sõrmed puhtaks ning teekond sai jätku. Teekond Chase'i suunas võttis veelgi maalilisemad mõõtmed. Mäed olid meid saatnud pea kogu tee vältel, kuid nüüd lisandusid neile järved, mis olid ennast osavalt mäeahelike vahele põiminud. Oma osa mängisid päikeseloojang ning metsapõlengutest suitsune taevas. Reisiselli piibel väidab, et sealsetel järvedel on populaarseks ajaviiteks rentida endale nädalaks või paariks paatmaja. Selleks läheb aga vaja vähemalt kuut sõpra, et see majanduslikult rusuvaks ei muutuks, Niipalju meil veel ei ole... Otsustasime, et niipea kui pool tosinat kamraadi kokku saame, naaseme selle idee juurde. Arvestades, et varsti on Arktikast ainult kuubikud alles, muutub paatmaja omamine lähitulevikus nii või naa kohustuslikuks. Macgyver always...ALWAYS...has the upper hand.
Õhtupimeduses jõudsime Hi Hostelisse, kus meid tervitas agar tädike, kes lisaks ööbimisele meile ka hommikused pannkoogid pähe määris. Hosteli juures oli omalaadne see, et lisaks harilikele tubadele võisid väsinud reisisellid tukastamiseks rentida ka rongivaguni, mis majutas neli inimest. Neid atribuute oli seal ühtekokku kolm. Pärast jalutuskäiku järve ääres ning hädavajalikku pesukorda sättisime ennast looteasendisse, et hommikul esimestena pannkoogijärjekorras figureerida.
Tegelikult oli väljas juba üpriski hämar ning meie uhke digikas ei tee ööpimeduses häid pilte. Ülemisel pildil on näha kolm rongivagunit, millest Marko ülal pajatab (Marko kirjutab, Mai lisab pildid). Allpool vasakus nurgas poseerib meie majutaja laama.
No comments:
Post a Comment