Eile sain ma anonüümse ähvarduskirja sisuga: "Kui sa täna blogi ei kirjuta, siis pead tööle minema." Väga kurjakuulutav. Niisiis, ilma pikema jututa asun asja kallale.
Neljanda päeva hommikul ajasime endid vara jalule, et kodustest pannkookidest vatsad punni mugida ja taaskord teele asuda. Pannkoogid, nagu selgus, olid korraliku pannipitsa mõõtu nii diameetrilt kui paksuselt. Pärast kosutavat hommikusööki klõpsisime paar pilti laamadest, kes oma magamisest kangeid kaelu sirutasid ning lõime oma ratsule hääled sisse. Mäed taandusid ajapikku küngasteks ning lopsakas rohelus, millega olime B.C.-s ära harjunud asendus pool-kõrbetaolise kuiva ning liivase maastikuga, mida kaunistasid siin-seal miniatuursed kaktused. Meie tee lookles mööda Fraser kanjoni kõrgeid seinu. Teepealsetest vaatamisväärsustest tasub mainida Põrguväravat, mis kujutab endast jõe poolt uuristatud tunnelit läbi kaljuseina. Sarvikut ennast sealt piilumas ei paistnud, küll aga lookles sillal hulganisti kaameraid välgutavaid turiste. Nagu hiljem selgus, ei jäänud see tol päeval ainukeseks tunneliks, mida me väisasime.
Fraser kanjon ja Põrguväravad
Järgmiseks sihtpunktiks meie pikal retkel oli Vancouverist veidi üle saja kilomeetri kaugusele jääv Hope'i linnake, mille nime kirjutas action-žanri ajalukku ei keegi muu kui John Rambo isiklikult. Nimelt kultusfilmi "Rambo - First Blood" linnavõtted leidsid aset selles samas rahumeelses linnakeses, kus šeriff Teasle oma elu suurima vea tegi, meenutades Rambole Vietnamis aset leidnud koledusi.
Hope'is oli meil kavas külastada Mcculloch imet ehk Othello tunneleid. Tegemist on viie tunneliga, mis jooksevad läbi graniitkaljude ning mida mööda kulges osa Trans-Kanada raudteest. Tunnelid ei omanud hiilgeaegadel mitte ainult logistilist väärtust, vaid pakkusid näiteks teadlastele võimalust õppida paremini tundma kanjoni geoloogilist koostist. Silmailu uudistavatele inimhordidele pakuvad nad tänapäevani nagu ka meie kogeda saime. Huvitavaks nähtuseks oli ka parv lõhesid, kes kanjoni põhjas looklevas ojas üritasid vastuvoolu sumbata. Igal suvel võtavad need põikpäised tegelinskid ette eepilise retke mööda Fraseri jõge, et jõuda oma kudemisaladeni. Paljud voolu vastu võitlejad hukkuvad selle teekonna jooksul ning langevad saagiks kajakatele või madalikel jahti pidavatele mõmmikutele. Tugevamad saavad õiguse anda oma panuse liigi säilimise heaks.
Hope selja taha jäetud oli järgmiseks peatuseks piiripunkt Vancouverist tunnise autosõidu kaugusel, kus Mai pidi välja nõudma oma tööviisa tunnistuse, et ka mina saaksin oma avalduse lõpuks teele panna. Jõudes piiri lähistel asuvasse linna, jäin mina aja kokkuhoiu mõttes McDonaldsisse Kanada reisigiidi sirvima ning Mai suundus piirile. Mäkis istudes leidsin ma endale uue sõbra kohaliku kodutu näol, kes minult taala välja lunis. Mai seevastu pidi piiri peal lipumasti mängima. Tegevust, kus sa ületad piiri vaid selleks, et immigratsioon-ohvitseridelt viisapaber välja nõuda, nimetatakse siinamil Flagpole'inguks. Mastiroll edukalt mängitud korjas Mai mind burgerjointist üles ning peagi olime juba Vancouveri väänlevatel liiklussõlmedel õiget suunda otsimas. Hostelisse saabudes tervitas meid kaaskannataja Hannes, kelle soovitusel me endale Vancouveris ulualuse leidsime. Nagu selgus, majutati meid siiski erinevale üüripinnale, seega jäi jutt Hannesega tollel korral lühikeseks. Pole viga, Kanada on nii väike lapike laial maakeral, et siin võib kodutänava nurgal taas ninapidi kokku põrgata.
Järgmiseks päevaks olime endale meisterdanud tiheda graafiku, et endasse ahmida võimalikult suur kogus Vancouveri kosmopoliitset kultuuri, enne kui suuna Alaska inimvaeste avaruste poole võtame. Ilmataat aga ei olnud meiega sugugi ühel meelel ning otsustas Putinilt meile vihma kraesse tellida. Hoolimata muserdavast ilmast otsustasime siiski väisata Vancouveri ikoonilist Stanley parki, mis Tripadvisori leheküljel on tunnistatud maailma parimaks pargiks. Tol päeval oli nähtavus udu tõttu üsna nigel, seega suurt silmailu park ise ei pakkunud. Jalutuskäik kulus pärast istmikel veedetud tunde siiski marjaks ära. Päeva tipphetkena läks kirja üksiku hülge nägemine, kes jahisadama ümbruses rinnuliujumist harrastas. Selliste sombuste nootidega jätsimegi Vancouveri selja taha, et järgmisel hommikul praamiga linna nimekaimuks olevale saarele seilata. Kumb jääb peale meteoroloogilis-mütoloogilises võitluses Pilve-Putini ning päikesejumal Ra vahel, ning kuidas peab meie punanool vastu Vancouveri saare vallatutele kurvidele saab lugeda juba järgmisest postitusest.
Vaid paar pilti Stanley pargist tegimegi. Ülal on näha tootemi sambad ja alumisel pildil on kaamera suunatud mägede poole, mis tegelikult asuvad väga lähedal, aga meie ilmselgelt ei näinud midagi peale udu.
No comments:
Post a Comment