Kuna mõnele võib vahepeal segaseks jääda, kes täpselt antud postituse kirjutanud on, siis selle selgeks tegemiseks tuleb vaid postituse lõppu kerida ning seal on autori nimi selgelt kirjas: kas Mai Kaaver või Marko Noorma.
Näiteks praegu kirjutan mina, Mai. Uue töö otsingutest kirjutasin ka mina. Viimane jutt oligi, et sain teada, et pean uue töö otsima, kuna eelmises jäi tööd väheseks. Istusin siis neli päeva kodus, sain just postituse avaldatud ning telefoni vaadates leidsin sõnumi, kus juba järgmiseks päevaks jälle samasse kohta tööle kutsuti. Küll tegin teist tööd, tegelesin nimelt kodulehega, aga töö on töö ja palk jookseb. Algselt lubati tööd kaheks nädalaks, seejärel veel paariks päevaks, seejärel nädalaks ning nüüd on igal juhul juba praktiliselt terve kuu täis ning esmaspäeval lähen veel sinna, siis peaks kõik olema. Sinna erialaselt ma kahjuks tööle jääda ei saa, sest siinsed plastiettevõtted toodavad oma detaile enamasti naftaettevõtetele. Kuna aga nafta hind on nii rängalt langenud, siis tellitakse vähem, seega kokkuvõttes pole meie ettevõttel eriti tööd praegu. Ka teised kaastöötajad käivad kolm päeva nädalas tööl, sest rohkemaks tööd ei jätku.
Hea uudis on aga see, et täna sain kirja teiselt plastiettevõttelt, mille järgi oodatakse mind järgmisel nädalal tööintervjuule. Ametikohaks on CAD insener, mis mulle meeldiks väga. Loodame, et kõik sujub ning järgmisel nädalal on juba uus töö olemas. Kui ma neli päeva kodus istusin, siis saatsin ma selle ajaga ligi 30 cv-d välja. Kahjuks eriti vastuseid pole tulnud, ilmselt kõigil tööd vähe ja eks mingi osa ei tegele tootmisega ka, aga alati ei loe kodulehelt või muudest allikatest seda välja. Ka sellesse ettevõttesse, kuhu järgmisel nädalal lähen, viisin oma cv isiklikult kohale, kuid otseselt kellegagi jutule ei lastud. Mu praegusel ülemusel on seal käpp sees, seega helistas ka ise sinna ja uuris maad, et ehk saaksin sinna tööle. Tänu temale saingi otsese kontakti, kes mulle nüüd eh võimaluse annab. Tuleb tunnistada, et igal pool maailmas loevad tutvused.
Trennis käin ka siiani usinalt. Kuigi ma pole ammu jooksmisega tegelenud, siis nüüd jooksen lausa 3 korda nädalas 45 minutit järjest. Lisaks teen ka kolm korda nädalas jõutreeningut kätele, kõhule ja jalgadele. Seega käime me nüüd trennis 6 korda nädalas. Naersin juba, et tõelised tervisesportlased on meist saanud. Alkoholi ei joo, pidudel ei käi, ärkame vara (nädala sees 5:25, nädalavahetuseti alates 7:30), magama lähme vara (praktiliselt terve nädala kell 21:00, kui just külalisi pole või ise külas pole, või nädala sees vahel lausa pool 9), püüame tervislikumalt toituda, trennis käime 6 korda nädalas ning Marko läheb ehk isegi apteekriks õppima. Varsti oleme mõlemad nagu Tuuli Roosma - praktiseerime Aasias Hiina meditsiini.
Ilm on meil ka jälle talvine. Vahepeal oli paar nädalat päris soe, lausa nii soe, et otsisime oma kevad-sügisjakid välja ja peaaegu et hakkas isegi palav. Eile sadas aga paks lumi jälle maha, mistõttu oli koduteed natuke raske näha ning paljud unustasid vist üldse ära, et talv on ja libe on, mistõttu on viimastel päevadel ka autoõnnetuste arv kasvanud. Kogu selle valge sees võib aga siiani aeg-ajalt lumivalgeid jäneseid kohata. Enamasti jooksevad nad mul üle tee, kui tööle sõidan, aga täna oli üks meil väga maja lähedal. Marko hakkas muidugi autos karjuma, mistõttu jäi minul vähemalt üks südamelöök vahele ja ma kartsin, et ajasin/ajan kohe jänese alla, aga tegelikult kükitas jänes ilusti ohutus kauguses kõnniteel. Parkisime auto ära ja jooksime jänest otsima nagu kaks väikest tatikat. Marko veel kommenteeris, et ma hiilisin nagu varas ringi. Ei tahtnud ju jänest ära hirmutada. Igal juhul tegi see vaatepilt meie õhtu ilusaks.
Tegelikult on mul hästi palju ideid olnud, millest rääkida, aga täna küll rohkem kirjutada ei jõua. Näiteks plaanin ma jutustada Kanada elanikest. Nende käitumisest ja suhtumisest olen veidi juba jutustanud, aga lisaks sinna juurde ka nende riietumisstiili, liikluskultuur ja veel muud. Trennist kirjutan ka millalgi hiljem pikemalt.
Markolt vist praegu blogipostitust ikkagi oodata pole mõtet, sest midagi erilist juhtunud ei ole, mistõttu pole tal ka suurt midagi kirjutada. Minu jutt on ju igapäevasem ja lihtsam, rääkimata sellest, et ma olen suuteline üleüldse nii tohutult palju rääkima.
No comments:
Post a Comment