Vastates eile sõbranna küsimusele, et mida me Markoga vabal ajal teeme peale trennis käimise, jõudsin ma peale pika monoloogi pidamise järeldusele, et räägin sellest ka siin.
Kuigi esmalt oli tõesti mõte panna blogisse kirja seigad meie reisimistest ja seiklustest, siis tahes-tahtmata tahame vahel niisama arutada maailma asjade üle või panna kirja oma arvamuse millestki.
Septembri alguses pakkisime kotid ja asusime teele Kanada poole. Muidugi oli reisi algusesse planeeritud mitme linna külastused Kanadas, lisaks Istanbul Türgis, sest tulime ju läbi Türgi, seega oligi võimalik blogis jagada oma uusi kogemusi ja teadmisi maailma erinevatest paikadest. Sellegipoolest tulime Kanadasse aastaks elama, mitte ainult reisima. Otsisime endale töö, elukoha ning erinevaid võimalusi, kuidas oma vaba aega sisustada - ühesõnaga lõime omale mugava rutiini.
Rutiin ei pea alati negatiivne olema. Näiteks praegu on rutiin minu jaoks justkui puhkus. Ma ei mõtle selle all seda, et praegusel hetkel olen ma töötu, lebotan kodus teki all ja kirjutan blogi. Muide, kaua ma niimoodi olla ei suuda, igav hakkab ju. Igatahes üle 16 aasta ei käi ma koolis, mis tähendab, et pärast tööd saan ise valida, kuhu ma lähen ja mida ma teen. Aastake kooli ootab mind siiski veel ees. Ka ei jõua ega soovi kogu aeg pidu panna ja väljas käia. Väljas käimisest rääkides, siis on meil mõned sõbrad ikka tekkinud, aga kui tuled aastaks välismaale, siis pole sõprade leidmine just prioriteetide nimekirja esiotsas. Lisaks otsustasime oma eluviisi natuke muuta ehk oleme loobunud alkoholist ning omal moel võib öelda, et asendanud pidudel käimised treeningsaali külastamisega. Vahel tegingi nalja, et näed, Marko, tõelised reedeõhtused klubilõvid oleme - käime juba mitu kuud reedeõhtuti klubis (spordiklubis).
Mida see rutiin siis endast kujutab siin Kanadas? Hommikul ärkame tööpäeviti 5:25, kell 7 hakkab tööpäev, koju naaseme umbes kell 16:00. Seejärel käime trennis, tuleme koju, teeme süüa, sööme ja enne magamaminekut loeme või vaatame veidi telerit. Uneaeg on hiljemalt kell 21:00, et jõuaks järgmisel päeval jälle kell 5:25 üles ärgata. Kuigi ma pole kohe üldse hommikuinimene, siis on mul hea meel, et tööpäev varakult läbi saab, sest nõnda jõuab ka pärast tööd midagi teha, näiteks (üllatus-üllatus) trenni minna. Kohe kindlasti ei ärkaks ma hommikul nii vara, et trennis käia ja alles siis tööle minna. Muidugi loodan ma praegu, et mu uus töökoht võimaldab mulle sama töögraafiku nagu oli mul enne. Seega on meil täitsa tavalised päevad. Nädalavahetuseti võtame natuke rohkem ette, kuid puhkama peab ka.
Peale selle on vaikselt mõttes reisiplaanid suveks. Esimeseks sihtpunktiks on ilmselt mäed, kus veedame paar head päeva matkates, loodetavasti liituvad ka teised siin paiknevad toredad eesti sõbrad meiega. Edasi liigume Vancouverisse, kust enne ei lahku, kui oleme vaalu näinud. Ka põikame USAst läbi, külastades Seattle't. Seejärel võtame suuna põhja ning kimame Alaskale, mis on reisi põhisihtkohaks. Sellised on plaanid, aga täpsema reisiplaani koostamine nõuab veel kõvasti aega, mida ilmselgelt jagub.
Kui soojemaks läheb, siis sõidame arvatavasti ka Edmontoni lähistel rohkem ringi, aga praegu, talvel, oleme põhiliselt soojas toas ja puhkame. Peab tunnistama, et ei jõuagi kogu aeg reisida ja avastada. Näiteks kui me jõudsime septembri keskel Montreali, siis olime mõlemad juba üpris väsinud ja mõneti soovisime juba Edmontonis olla, et saaks tasapisi paikseks jääda ja ei peaks nõnda siblima. Reisides peaks olema piisavalt aega avastamiseks, mitte jooksma ühest kohast teise, et kõik nähtud saaks. Iseenesest oli meil aega küll, aga väsimus tuli peale. Natuke oli alateadvuses ikka väike mure, et üpriski kiirelt tuleb leida elukoht ja töökoht jne jne. Kui ehk rahakott oleks paksem, ei väsiks ka nõnda kiirelt. Seega kui kellelgi on mõni hea idee, kuidas raha kiirelt taskusse saada, siis ainult tulistage.
No comments:
Post a Comment