Täna ongi käes jälle see päev, kus ma istun tööpäeval kodus ja avan silmad alles veidi enne lõunat. Nii lihtne see tegelikult pole, sest äratuskell helistab ikka tavapärasel ajal 5:25. Jätkub sama trall, kus Marko lippab kööki süüa tegema ja mina võitlen veel une ja tekiga, et voodist välja saada. Tunni aja pärast oleme kodunt lahkunud, kuid vastavalt liiklusele olen ma nüüd hiljemalt veerand kaheksa kodus tagasi. Pool 8 lipsan tagasi voodisse ning lasen silma jälle looja. Kuigi mulle meeldib magada, siis südametunnistus ei lase seda niivõrd nautida, sest tööd on ju vaja otsida ja raha peab ka teenima, arvestades meie suuri plaane igale poole reisida.
Eile õhtul vaatasime Grammy auhindade jagamist. Muidugi toimus üritus päev varem, aga meil on siin kombeks saateid hiljem järele vaadata, sest kui Eestis tundus, et reklaame on palju ja need on nii pikad, siis siin venitatakse ka pooleteisetunnine film kolme tunni peale justnimelt reklaamidega. Grammyde jagamisest nii palju, et meie jaoks oli kõige põnevam osa esimesed viis minutit, kui esines AC/DC. Selle lõppedes istus sõrm enamasti edasi kerimise nupu peal. Kurbusega tuleb tunnistada, et tänapäeva muusika ei kuulu minu jaoks "õige" muusika kategooria alla. Igaühel oma maitse ning mul on hea meel, et neid kuulajaid siiski leidub, kuid minu jaoks puudub suuremal osal tänapäeval loodud teostel korralik ning läbimõeldud sisu ja teostus. Lihtsalt klopsitakse kokku ja ongi valmis - uus aasta hitt! Nõnda suhtusin ma ka Grammyde jagamisse. Näiteks pole mul Sam Smith'i vastu midagi, aga kui ta juba oma neljanda Grammy sai, siis tekkis küll vaikselt ahastus. Muidugi konkurents oli ka üpriski nõrk. Tegelikult ei teadnud ma paljusid artiste, kes seal üles astusid, või nomineeritud lugusid. Tööl käib meil vaid rokkmuusika, enamasti vanakooli rokk, sest tänapäeval tuleb ju nii vähe väärt kraami peale. Autos raadio ei mängi FM kanaleid ja AM kanalid on kas jutusaated või lasevad vanemat kantrimuusikat. Piraat ma ka enam olla ei saa, sest siin on veidi keerulisem muusikat nõnda alla laadida nagu Eestis, ning tõele näkku vaadates ma ei viitsigi sellega tegeleda. Justkui polegi enam midagi uut leida ja kuulata. Okei, kes otsib, see leiab ning natuke mulle ikka popmuusika meeldib, ma olen lihtsalt väga valiv nagu ikka.
Ei suuda mainimata jätta nalja, mida lugesin umbes kuu-kaks tagasi. Nimelt jagas keegi tore inimene Facebookis Kayne West'i Twitterist tehtud kuvatõmmist, kus härra West'i fännid kiitsid staari selle eest, et ta tundmatute artistidega koos esineb ja nad kuulsaks teeb. Selle tundmatu artisti all mõeldi Paul McCartney't. Paul ja Kayne esinesid ka eile Grammyde jagamisel koos oma ühise looga ning mul oli lihtsalt piinlik, sest antud "nali" tuli meelde. Kurb aga tõsi, kui küsida tänapäeva pubekatelt, kas nad seda või teist muusikamaailma legendi teavad, siis kõlab vastuseks vaid mhhh-möhhh-mähhh. Praegu seda postitust lugedes mõtleb hoopis mu isa, et kes see KAINE veel on. KAINE, hehe, mis nimi.
Mis seal ikka, mind see tegelikult nii palju ei vapusta kui ehk välja lugeda võib. Tegelikult ajab naerma ning eile õhtul tegime ka samal teemal Markoga nalju ning kisasime kuni magamaminekuni Sam Smith'i "Stayyy with meeeeee". Ilmselgelt kummitab see mind siiani.
Aitab vist küll. Ma võiks veel kirjutada tundmatute artistide lõigatud nägudest ja kilavatest silmadest, aga ma enam ei viitsi, läheks liiga pikaks.
Kui ma veel mõnda aega kodus istuma peaks, siis kirjutan suure tõenäosusega tihedamini siia. Kuna aga ringi rändama me talvisel ajal vist enam ei hakka, siis kirjutangi igapäevastest teemadest.
No comments:
Post a Comment