Jasper

On esimese jaanuari varahommik. Harilikult tähistaksin ma aasta esimest koitu Levika süngetes ruumides õllesabas seistes või "bermuda kolmnurgas" tasakaaluhäireid trotsides. Sel aastal mitte. Suu ei kuiva, pea ei valuta ja tähed klaviatuuril paistavad sama selgelt kätte kui Wayne Rooney puhkiv ja punetav lõust teleekraanil. Ilmselt on selle nimeks vanadusest tulenev prioriteetide ümberhindamine. Varsti võtavad juustes võimust esimesed hallid varjundid. Järgmise sammuna muutuvad sviitrikraed kõrgemaks ning garderoobi valikul hakkavad domineerima pastelsed toonid, rõhutades kogemustepagasit ja ajatut igavust. Õhtuid veedan kiiktoolis, üsna kamina lähedal, et tule soojus soodustaks vereringet varvastes. Tegelikkus pole nii katastroofiline. Karvkattes annab tooni endiselt must, varvastes õnneks mitte. Seega on põhjust positiivse noodiga uude aastasse vaadata, unustamata eelmisse jäänud seiklusi meenutada. Seniks, kuni puusad on originaalid ning artriit esineb vaid telereklaamides, tuleb jätkata maailma avastamist ning pilgu avardamist.

Möödunud pühapäeva päikesetõusul võtsime suuna Jasperi rahvuspargile, mis asub Edmontonist neljatunnise autosõidu kaugusel. Sõit ise oleks lihtsamate killast, kui Albertas mingisugunegi teedeamet eksisteeriks. Kui see peakski olemas olema, siis asub see peakontor ilmselt mõnes nendest lõpututest löökaukudest, mis riigi ühe suurema maantee miiniväljaks muudavad. Rappuv rool kõrvale arvata, kulges teekond ilma intsidentideta ning peagi hakkasid horisondil paistma lumised mäetipud, moodustades ahela, mida teatakse Canadian Rockies`i ehk Kanada kaljumäestiku all. Mida lähemale me Jasperile jõudsime, seda dramaatilisemaks muutusid ka udusest autoaknast paistvad vaated. Jasperist mõne kilomeetri kaugusel tervitas meid teepervel rohtu näriv hord põtru, keda peatujate kaamerasilmad agaralt pildile püüdsid. Ühe vähem fotogeenilisema põdrapulli nägu meenutas natuke kaasaegset Mickey Rourke`i. Eks igaühel meist on ka loomariigis oma teisik. Enne linna sissesõitu tegime ka ühe kõrvalpõike, külastades Maligne Canyonit, kus mägijõed on miljonite aastate vältel uuristanud endale teeraja läbi kaljude, moodustades miniatuurse kanjoni. Talvel moodustub kanjonipõhja paks jääkiht, lubades uudistajatel seda muretult läbida. Kiviseintele moodustunud jäämassid muudavad selle koha atraktiivseks ka teravamate elamuste otsijaile, kes saavad mööda jäiseid kaljusid oma ronimisoskust praktiseerida. Pärast väikest matka võtsime suuna linnale. Jasperi linnake ise on üsna erinev kaljumäestiku lõunapoolsest keskusest Banffist, mida meil õnnestus külastada kuu aja eest. Kui Banff on kommertslinnake, kust õhkub turismihõngu igal saamul, siis Jasper on vastukaaluks tagasihoidlikum, tekitades tunde, et metsik loodus on vaid paari sammu kaugusel. Peale lühikest ringkäiku linnakeses ning soojalt soovitatud einestamist Jasper Pizza´s suundusime oma tagasihoidlikku hotelli, et vaim järgmiseks päevaks välja puhata.

Esmaspäeval hommikul, niipea kui esimesed päikesekiired hakkasid üle lumiste mäetippude linnale helki heitma, lõime oma truule suksule hääle sisse ning suundusime kaema Rockies´i kõrgeimat tippu, Mount Robsonit. Mount Robson on merepinnalt mõõdetuna ligi nelja kilomeetri kõrgune ning mäe lõunakülg, mis paistab oma kolossaalsetes mõõtmetes otse maanteele, muudab avaneva vaate tõeliselt idülliliseks. Piisavalt ahhetatud-ohhetatud, uurisime veidi mäe läheduses asuvaid matkaradu ning otsustasime, et tuleme suvesooja saabudes siia tagasi.

Jasperisse tagasi jõudes tankisime oma terashobu paagi täis ja seadsime sihi Icefields Parkwayle. Icefields Parkway on maantee, mis kulgeb Jasperist Lake Louise`i ning mida kogenud reisisellid peavad üheks maailma kauneimaks teelõiguks. Õigusega peavad. Teed ääristavad lõputud mäed lumiste tippudega. Mäekülgi kaunistavad vaheldumisi kivimassid ning tihe mets. Orgudes looklevad kristallselge veega jõed, sekka juhtub ka mõni jäätunud järveke, mille lumekattele on metsalised oma rajad sisse trampinud. Icefields Parkway ääres asub ka üks maailma suurimaid Arktika väliseid jäämasse, Columbia Icefield. Columbia Icefieldi moodustavad mitu erinevat liustikku, mis on palja silmaga nähtavad otse maanteelt ning mille servale on võimalik matkata erinevatest Parkway punktidest. Meie teekond peatus seekord Athabasca liustiku läheduses, mis on umbes poolel teel Jasperist Lake Louise´i. Parkisime punaküna tee äärde ning jalutasime liustikule lähemale, et tajuda paremini tohutu jäävälja mõõtmeid. Jõudsime üle esimese künka, kui teise tagant hakkas kostuma raskeid oigeid. Varsti ilmusid künka tagant nähtavale kaks inimlooma, kellest üks oli varustuse järgi hinnates ekspeditsioonijuht. Kuigi sellid olid kaetud kõikvõimaliku kaitsevarustusega suusaprillidest ja maskidest kuni GoPro kaamerani välja, võis eristada, et tegu on asiaatidega. Küsimuse peale, kaua nad kahekümnekraadist külma juba trotsinud on, kõlas lakooniline vastus: "Kümme minutit." Tegemist oli kahtlemata Thor Heyerdahli mõõtu maadevastajatega, keda arktiline külm oli kannikast näpistama hakanud. Veel raskemini ähkides ja puhkides suundusid sõbrakesed justkui kaks vahvat auruvedurit oma kalli kaariku poole, kus istmesoojendus nende piinad lõpetas. Meie jalutasime paar küngast edasi, imetlesime hindamatut vaadet ning jalutasime punaninadena tagasi auto poole, et alustada teekonda tagasi hotelli. Liustik ise nägi välja nagu Mick Jaggeri keel, veidi siledam ning vähe suurem, kuid kujult üsna sarnane Rollingute embleemil ilutsevale.

Tagasitee Jasperisse õigustas igati maantee nime: tõeline jääväli, kus alajuhitava Dodge Caravaniga liigeldes tunneks ennast kindlalt vaid Ari Vatanen. Temalgi oleks ilmselt kulm tõmblema hakanud. Meie tulime katsumusest auga välja, preemiaks kogemus, millega võrreldavaid on vähe saadaval. Kuna kümneleheküljelised looduskirjeldused pole just minu tassike teed, siis lõpetan siinkohal trükkimise ning annan järje üle Maile, kes värvikaid pilte üles seades annab lugejale võimaluse oma silmaga kaeda, kui erakordseid kohti on emake loodus meie armsale maamunale laiali laotanud.

Tuult tiibadesse ning avastamisrõõmu täis uut aastat.