Vahelduseks pingsale arvutiekraani jõllitamisele otsustasin väikse postituse kirjutada. Nimelt uue blogipostituse kirjutamine ei ole minu jaoks nii pingeline kui töö otsimine. Täpselt nii - olen taas tööotsinguil.
Eelmisesse ettevõttesse tööle minnes oli alguses jutt, et lähen sinna üheks kuuks ja siis vaatab edasi, kas ja kuidas tööd on. Ülemus oli minu tööga rahul ning kui joonestamise osa minu jaoks läbi sai ehk otsa sai, siis jätkasin lihttöö ja administraatori töö lainel. Seda selleks, et mul ikka midagi teha oleks, kuniks uued projektid peale tulevad. Kahjuks ootab ülemus siiani koostööpartnerite poolset järgmist käiku ning ka lihttööd jäi uue aasta saabudes niivõrd väheseks, et ära hoida teiste töötajate hulgas tööpuuduse tekkimist, siis istun mina kolmandat päeva kodus ja jagan usinalt oma resümeed.
Muidugi vabandas endine ülemus mu ees ja ütles, et kui projektid peaksid lõpuks liikuma hakkama, siis võtab ta kindlasti minuga ühendust, aga kuna see kuupäev pole tema otsustada, siis lisas ausalt juurde, et esmalt pean ma ikkagi enda peale mõtlema ning vajadusel kirjutab mulle soovituskirju teiste potentsiaalsete töökohtade tarvis. Kuigi ma olin terve oma viimase tööpäeva mõelnud, kuidas ülemust selle võimaluse eest tänada ja mida talle öelda, siis tuli ta mu juurde nii ootamatult ja aina vabandas. Seda oli juba kaugelt näha, et ta tunneb end halvasti, seega jäigi meie viimaseks vestluseks see, kuidas tema vabandas ja mina ütlesin, et pole hullu. Kogu mu pikk kõne jäi pidamata, mis seal ikka.
Kui mu esimene töökuu läbi sai, siis leppisime kokku, et kui ta peab siiski mul minna laskma, annab nädalase etteteavituse. Mis aga päriselt toimus, oli see, et neljapäeval tööpäeva lõpus sain teada, et reede jääb mul viimaseks tööpäevaks. Samas on mul selle üle isegi hea meel, sest muidu oleks ma ilmselt nädal aega end halvasti tundnud, aga uut tööd poleks ikka varem otsima hakanud. Puhata ka vaja ju. Seega saingi puhata, ei närveerinud ja nüüd istun rahumeeli kodus ja saadan cv-d laiali.
Igal juhul olen ma oma esimese töökogemuse eest Kanadas väga tänulik, sest ma õppisin selle kolme kuuga juurde vähemalt sama palju kui viimase paari aastaga ülikoolis ja eelmisel tööpostil. Teooriat olen muidugi hulgi pähe ajanud, aga praktika on see, mis lõppude lõpuks meelde jääb.
Veidi aga teisel teemal. Kanadalased on teadagi väga toredad ning ilmselt on nii mõnigi kuulnud nalju, et kanadalased vabandavad jube tihti, ka siis, kui selleks pole vajadust (vähemalt minu arust). Mina seejuures tunnen end vahel lausa juhmina, et koos nendega nõnda tihti ei vabanda. Näiteks tegi meie auto väikse puhkepausi eelmisel esmaspäeval, seega oli meil vaja transporti tööle. Majaomanikud olid sel hetkel veel siin (Kanadas) ning pakkusid lahkelt oma abi. Sõitsime siis varajasel esmaspäeva hommikul neljakesi minu ja Marko töökohtade poole, mina muidugi seletasin, kust ja kuhu pöörata. Igal korral kui jälle juhendasin, tänas pereema mind selle eest. Hiljem mõtlesin, et on ikka kino küll, nemad viivad meid omast vabast tahtest esmaspäeval kell 6:30 hommikul tööle ja tänavad ka veel, et ma juhendan, kuhu meid viia. See on vaid üks näide. Nüüdseks on majaomanikud juba tervelt nädala Mehhikos veetnud ja meie oleme majas uued bossid.
Loomasõpradele on mul ka tore uudis. Nimelt märkasin eile ja täna, et ka meie maja ümber on jänes ringi hüpanud. Marko juba tegi nalja, et homme tõuseme kell 3 öösel üles ja läheme piiluma. Minul on ju see kiiks, et pea iga looma nägemine teeb mind jube õnnelikuks. Ilmselt siiski magame, aga mõte oli tore.
No comments:
Post a Comment