Laiskus on võtnud võimust siinpool lompi. Postitused on muutunud harva esinevateks nähtusteks ning nördinud lugejaskond on pöördunud tagasi delfiusku, kus neid pommitatakse väärt uudislugudega (a´la "Kriminaali kinnipidamisel sai tsiviilisik löögi liiklusmärgilt"). Olukorra parandamiseks püüan üle pika aja taas midagi kergemini seeditavat blogisse kritseldada. Vabanduseks võin välja tuua Mentalisti maratoni, mis hõlmas kaks päeva eelmisest nädalast ning mille vältel ma mitte ainult ei kirjutanud blogi, vaid loobusin ka keha kinnitamisest ning eelnevast tulenevalt ka kergendamisest. Langesin tsölibaati. Nüüdseks on pühaderoad mind taas üles turgutanud, seega on paras aeg alustada juttu jõuludele eelnenud nädalast.
Nagu lääneriikides kombeks, on pühade-eelne aeg tööstuses pea eranditult loivamise ja looderdamisega täidetud. Nii ka meil Landmarkis, kus enamik mu detsembrikuu päevi möödusid harja lükates. Niimoodi mööda vabrikut vars käes tuuseldades täitub pea tihtipeale mitte just kõige briljantsemate ivadega. Näitena tekkis mul idee filmi stsenaariumiks, kus Jim Carrey mängib tülpinud laotöölist, kes on viimased viisteist aastat lojaalselt ladu koristanud. Tema ihne boss (Vince Vaughn) pole osanud väärt laotöölist hinnata ning kuna ajad on rasked, kavatseb ta koondada. Päeval, mil laotööline saab koondamisest teada, soovib ta, et ta elu saaks lihtsalt otsa, sest see ei lähe niikuinii kellelegi korda. Saatan (Seth Rogen) kuuleb laomehe palvet ning imeb ta solgiämbri kaudu põrgupõhja ja teeb temast põrgu keeglitiimi kapteni. Harja mängib Adam Sandler ja solgiämbri rollis on kriitikute pailaps Rob Schneider.
Niimoodi tolmu taga ajades jõudsin palju juurelda ka selle üle, mis on põhjuseks, et enne jõule eramajade ehitus, millele me spetsialiseerume, drastiliselt langeb. Ilmselt on see tingitud sellest, et jõulutaadil on Lapimaalt pikk maa tulla ning kui me vahetult enne jõule uusi maju püsti klopsiks, jääksid värskete majade lapsed kinkideta, sest habemikul oleks nende aegunud aadressid.
Meie elame endiselt samal aadressil, 113. avenüü ja 65. tänava nurgal ning saime sellest tulenevalt ka oma kingid õigeaegselt kätte. Mina olen nüüd ameerika jalgpalli ja Edmonton Oilersi särgi võrra rikkam. Mai aga laseb liugu uutes suusapükstes, taustaks vingeid biite mängiv juhtmevaba kõlar. Maha sai peetud mitu hõrgutavat jõulusöömaaega, seda nii majaomanike kui ka meie eestlastest sõprade seltsis. Maitsemeeli kõditasid nii peedisalat kui ka heeringas munaga, assisteerisid austrileem ja klassikaline kartulipuder. Kannatajapoolteks nagu ikka raskuse all kääksuv kaal ning täistuuridel töötav seedekulgla. "Magu päeva ei küsi." - tsiteerides ajatuid klassikuid. Söömise kõrvaliseks paitas kõrva pererahvast kokku pandud pilligrupp, kus jõululaule mängisid perepoeg kontrabassil, peretütar viiulil ning perepoja teine pool klaveril. Ära sai kuuldud terve plejaad tuntud ja vähem tuntud pühadehitte Jingle Bell Rockist kuni Winter Wonderlandini. Verivärskete immigrantide jaoks vahest veidi harjumatu, et terve suguvõsa jõululauas Fa La La La Laaad leelotab, aga kes oleme meie, et võõras kohas kombeid kohandama hakata. Inimene harjub kõigega... peale tuubis munakollase ning mikrolainemakaronide.
Teatavasti on Kanada rahvusspordialaks hoki ja iga poisiklutt on võimeline litriga võrku sahistama. Mind on alati huvitanud, mis saab kõigist neist hokimeestest peale karjääri lõppu? Lahtisema peaga (loe: andekamad mitte lahtise koljuluumurruga) staaridest saavad treenereid ning soravama jutu ja rohkemate hammastega lemmikutest kommentaatorid või analüütikud. Mõni läheb Vegasesse, jätab miljonid ruletilauda ning hakkab Montrealis pompsuks. Mis juhtub aga kõigi nende Leo Komarovi taoliste musta töö tegijatega? Vastus on tegelikult üsna lihtsakoeline. Neist saavad hambatehnikud. Ma olen üsna veendunud, et vähemalt pooled Edmontonis asuvatest hambaravikliinikutest kuuluvad endistele hokistaaridele. Eredamateks näideteks on vendade "Matt ja Dave Danchyuk hambaravi" ning "Doktor Sewchyuki hambatööd". Ideaalne karjäärikulg. Meestel on mängijakarjäärist tulenevalt kogu hokikommuuni usaldus ja kuskil pole hambaravi järele suuremat nõudlust kui hokirngkonnas. Ka nõudluse langus jätab endised NHL-i "karistajad" külmaks. Parim lahendus on nõudlust tehislikult tekitada. Sobivad variandid hõlmavad pubi või suurema ehitusobjekti külastust.
Mina olen oma uue aasta lubaduse juba varakult valmis vorminud. Luban, et püüan tihemini arvuti taha istuda ning midagi vähemal või rohkemal määral lugemistväärt ameerika mandri elust-olust kirja panna. Uut kirjatükki kaua ootama ei pea. Paari tunni pärast võtame suuna mägedele, seekordseks sihtpunktiks Jasper. Kuidas Mai karudega rammu katsus ja mina mägikitse seljas rodeod tegin saab lugeda juba järgmises postituses. Seniks head seedimist ning hoiduge Valdo Jahilo anekdootidest - suitsiidide arv on pühade ajal ilma naljata kõrge.
Teatavasti on Kanada rahvusspordialaks hoki ja iga poisiklutt on võimeline litriga võrku sahistama. Mind on alati huvitanud, mis saab kõigist neist hokimeestest peale karjääri lõppu? Lahtisema peaga (loe: andekamad mitte lahtise koljuluumurruga) staaridest saavad treenereid ning soravama jutu ja rohkemate hammastega lemmikutest kommentaatorid või analüütikud. Mõni läheb Vegasesse, jätab miljonid ruletilauda ning hakkab Montrealis pompsuks. Mis juhtub aga kõigi nende Leo Komarovi taoliste musta töö tegijatega? Vastus on tegelikult üsna lihtsakoeline. Neist saavad hambatehnikud. Ma olen üsna veendunud, et vähemalt pooled Edmontonis asuvatest hambaravikliinikutest kuuluvad endistele hokistaaridele. Eredamateks näideteks on vendade "Matt ja Dave Danchyuk hambaravi" ning "Doktor Sewchyuki hambatööd". Ideaalne karjäärikulg. Meestel on mängijakarjäärist tulenevalt kogu hokikommuuni usaldus ja kuskil pole hambaravi järele suuremat nõudlust kui hokirngkonnas. Ka nõudluse langus jätab endised NHL-i "karistajad" külmaks. Parim lahendus on nõudlust tehislikult tekitada. Sobivad variandid hõlmavad pubi või suurema ehitusobjekti külastust.
Mina olen oma uue aasta lubaduse juba varakult valmis vorminud. Luban, et püüan tihemini arvuti taha istuda ning midagi vähemal või rohkemal määral lugemistväärt ameerika mandri elust-olust kirja panna. Uut kirjatükki kaua ootama ei pea. Paari tunni pärast võtame suuna mägedele, seekordseks sihtpunktiks Jasper. Kuidas Mai karudega rammu katsus ja mina mägikitse seljas rodeod tegin saab lugeda juba järgmises postituses. Seniks head seedimist ning hoiduge Valdo Jahilo anekdootidest - suitsiidide arv on pühade ajal ilma naljata kõrge.
No comments:
Post a Comment