Nädala number on seekord 60. Täpsemalt 60 senti (eurosenti, kiire peast arvutus), mille eest saab Edmontonis soetada terve liitri bensiini. Alles paari nädala eest ahhetasid kohalikud, kui madalale kütusehind langenud on, ja nädal tagasi võis tanklates näha sama pikki sabasid nagu Mäki läbisõitudes. Agaramad täitsid kanistreid, kopikakoid kaevasid kuurinurgast välja vanaema roostes piimapütid ning RAM-i kastikad põristasid uhkemalt ja kaugemale kui kunagi varem. Kütusehind aga langeb edasi. Piimaliiter maksab tänase seisuga poolteist korda rohkem. Trendi jätkudes tuleb kaerahelbeputru hakata keetma üheksakümneviiega. Õnneks on SevenEleven mõnesaja meetri kaugusel. Tuleb paak täis võtta ning pärast voolikujupiga piisav annus pudrupotti imeda. Säästab nii aega kui raha. Teine suur pluss madala kütusehinna puhul on odavam reisimine, mis sobib meile kui rusikas silmaauku. Nüüd hakkame iga nädalavahetus oma punanoolega mägedesse kimama. Algust sai tehtud.
Reede hommikul virgusime mitte äratuskella, vaid ootusärevuse peale. Ees ootas pikk bussireis Fairmont Banff Springs hotelli, otse Kanada kaljumäestiku südames, et maha pidada mu tööandja poolt korraldatud jõulupidu. Ilmataadil oli jõuluprallest kama-kaks ja nii otsustas ta reede täita lumetormiga. Omaette katsumuseks kujunes juba Landmarki tehase (minu töökoha) ette jõudmine, kuhu me oma suksu tallele pidime panema ning bussiga edasi kulgema. Edmontoni teed meenutavad üsna ehedalt Tallinna omi - auk on augus kinni ja tundub, et justkui ületaksid sa konstantselt trammiteed. Tallinna eeliseks on, et seal puhastatakse talvel üsna korrapäraselt teid. Siin seevastu tuleb sahk oma küna ette keevitada või loota, et su ees kulgeb maasturijuht, kelle vagudes sa vaevaliselt sihtpunkti suunas veered. Meil sahka polnud, aga tänu varajasele stardile jõudsime pärale piisavalt vara, et enne bussireisi põit tühjendada ning taastäita kohviga. Üsna pea olime juba Calgary Trail'il ning kulgesime tuisu ja tormi kiuste mägede poole. Reisi esimene pool kulges suunaga lõunasse, Calgary poole, ning kulmineerus mitme uue tõu avastamisega. Nimelt bussiaknast välja piiludes võis läbi tiheda lumesaju eristada mõningaid kogusid, mida me oma Animal Planet'i teadmiste juures pidasime lumihobusteks ja jäälehmadeks. Sekka sulandusid ka mõned autovraki vastsed, mis olid endale värske pesa kaevanud üsna teeperve lähedale. Mõnes kookonis võis palja silmaga eristada ka inimlojust, kes pea norus tow-truck'i ootas. Meie aga veeresime vankumatu sihikindlusega oma mägilossi poole, ees kulgevate kastikate ohutuled majaka kombel teed näitamas. Calgary Trail'ilt maha keerates võtsime suuna otse mägedele, mis pidanuks nüüd juba kõrguma otse meie silme ees. Tegelikkuses paistis bussiaknast pilkane pimedus ja mägesid nägi tol õhtul vaid bussi telerist, kust jooksis tänu audiosüsteemi funkstioneerimatusele Kääbiku triloogia esimese jao tummversioon. Teekond venis ja venis ning lõpp paistis tõenäolisemalt kuristikus kui Banff Springsis. Just siis, kui viimane lootusekiir kustuma hakkas, tõid bussi tuled pilkasest pimedusest välja viida, millel ilutses BANFF. Me olime lõpuks ometi päästetud. Kanged istmikud hakkasid ükshaaval toolidelt kerkima ja rahvas haaras kodinad kaenlasse, et tõtata Fairmonti hotelli fuajeesse. Bussist väljudes soovis kapten mulle ilusat nädalavahetust ja talle otsa vaadates ning viisakusi jagades mõistsin ma, et meid ei toonud pärale mitte jumala tahe ega puhas õnn, vaid kapten Morsk. Mehe päevi näinud nägu kaunistasid hülgevuntsid, millesarnaseid olen ma näinud vaid Koit Pikarol. Hülgevuntsid on prestiiži tunnusmärk, millest pakatuvad kogemused ning sihikindlus. Morsa karused kämblad käsitlesid rooliratast austuse, kuid karmi kindlusega, just nagu Koit on harjunud oma relva käitlema.
Fairmont Banff Springs'i kutsutakse tihti Kanada kindluseks mägedes. Tol õhtul kaitses see kindlus meid karmi pakase eest, peibutades uusrikkaid ning rändureid kuuma glögi ja hubaste tubadega. Pärast check-in´i maabusime oma toas, kus kargasime talveriietest otse trikoodesse, et proovida järele välibasseini. Hotellist veel niipalju, et põhihooned paiknevad ringikujuliselt ning keskväljakut kaunistab tavaliselt ühe tähtsa mehe kuju, mis jõuluajaks oli asendunud koheva kuusepuuga. Niisiis sulpsasime tundmatutesse vetesse, sest nähtavus oli endiselt null. Kuuma aurava vee ja tormise tuisu mõjul muutusid meie märjad pead minutitega samasugusteks nagu oli Mika Myllylä habe Ramsau MM-il suusakuninga tiitli poole rühkides - härmatis kaunistas karvkatet ja ninaotsas turritas purikas. Leevendust pakkus võimalikult vee piirile hoidumine ja kõrvadega ujumine. Kõrvik raisk, anna juua!
Pärast kosutavat suplust pugesime väsinuna puhaste linade vahele, lootes, et homne päev paljastab kauaoodatud kaljumäestiku võlud.
Meid ei petetud. Laupäeva hommikul särasid otse meie akna taga lumised mäenõlvad, ühed kõrgemad kui teised, osa tiheda metsaga kaetud, teised kivimassidega kaunistatud. Lummavast vaatest innustatuna heitsime talvemantlid hõlmadele ning tõttasime loodusesse. Hotell ise asub linna keskmest paari kilomeetri kaugusel, mis on hommikuseks kõnnakuks ideaalne distants. Nii sumasimegi läbi lume linna poole, ahhetades ja ohhetades igal sammul. Jõudes ElkHorn Lodge külalistemajani, tervitas meid põder, kes nosis maja ees kasvavat kuusepuud. Märgates rumalaid ammulisui vahtivaid turiste, otsustas näidata meile suuna linnakese poole, ja tatsas seejärel oma majakesse metsa sees (igal endast lugupidaval põdral peaks mägedes ju suvila olema).
Et aga põnevust jätkuks kauemaks, jätkub saaga homme, sest praegu tuleb mul kiirelt end teleri ette istutada, sest järgnevate minutite jooksul pannakse peale põnevussari Mentalist.
No comments:
Post a Comment