Üleeelmisel nädalal oli mu elus murdeline hetk - ma samastusin Üllar Jörbergiga. Mitte, et mul oleksid rinnakarvad hullu pööra vohama hakanud (tervisi Mauki) või hääl kolm korda murdunud. Elades kaasa Üllari meeletutele seiklustele Frankfurdi lennujaamas, koitis mulle ühtäkki, et mõned aastad tagasi leidsin ma ennast sanrnasest situatsioonist, küll mõni tuhat kilomeetrit Saksamaa piirist ida pool. Pekingi lennujaama siseriigiliste lendude terminalis lösutades ei olnud mul õrna aimugi kui pikaks too päev venib. Lend ise oli ette nähtud marsruudil Peking-Melbourne ja sisaldas lühikest vahemaandumist Shanghais, mille jooksul Melbourne´i reisijad pardale jääksid. Vahemaandumine Shanghais tähendas seda, et mu lend väljus siseriiklike lendude sektsioonist. Probleem seisnes selles, et mu lend hilines kuus tundi ja terminali töötajaskonna keskmine inglise keele tase oli kordades muserdavam kui meil Maukiga esimest korda Austraalia palme nähes. Lennujaama Mäkdoonaldsis Aliast mängides õnnestus mul burksi asemel välja kaubelda torbikujäätis ning informatsioonilauast lennu kohta pärides sain vastuseks hunniku silpe, mille õigesse järjekorda seadmist takistasid põhikoolis olemata olnud mandarini tunnid. Tagatipuks muudeti väravat, kust räsitud läänemaailma lollid pardale pidid pääsema, kolm korda. Lõpuks lennukis hoovõturaja poole veeredes vabandas kapten pika ootamise pärast ning tänas mõistva suhtumise eest. Neid sõnu kuulates kössitasin vagusi Boeingu tagumises otsas oma desingneeritud istmel ja hoidsin tagasi pisaraid, aimamata, kuivõrd sarnaseid vimkasi saatus meile Jörpaga mängib.
Pilvedest lumistele Alberta teedele laskudes tuleks mõne sõnaga kajastada meie autoostu. Nimelt omame nüüd uhket punast suksut nimega Dodge Grand Caravan, mis loodetavasti meid veel tuhandeid kilomeetreid ustavalt punktist a punkti b viib. Üleeelmisel nädalavahetusel jäi meil punkt b nägemata, sest punane nool otsustas põiest lekkima hakata ja andis poolel teel Elk Islandi rahvusparki otsad. Meie õnnetuseks juhtus parasjagu olema novembrikuu, millele on siinmail omased vinguv tuul ja prisked miinused. Konutasime maantee ääres oma värskelt soetatud künas ja lugesime towaway trucki oodates ühe käe sõrmedel üles oma järelejäänud varbaid. Äkitselt märkas Mai oma kaks tuhat eurot maksnud kullipilguga taamal siblivaid elukaid, kes maanteed ääristaval põllul ringiratast jooksid. Lähemal vaatlusel tuvastasime eluka ja määrasime liigiks hunt. Kokku viis, sest hundid jooksevad karjas nagu National Geographic õpetab. Ilmselt olid nad haistnud värkse turistiliha lõhna, mis nad metsast maantee äärde meelitas, et meite külmast kangetest kannikatest suutäis krabada. Olime juba lootust kaotamas ja just sellel hetkel, kui karja juht oma teravaks ihutud küünega meie karavani päraluuki lahti hakkas muukima, ilmus horisondile rõõmus hindu kellega me eelneva tunni jooksul olime viiel korral ühenduses olnud, et meie täpset asukohta kindlaks määrata. Pagesime jooksuljalu ohutusse veokisse ning soojendasime mõnusa Punjabi disko taustal oma allesjäänud jäsemeid, kuni vapper hindu hundikarja ja külma kiuste suksut peale laadis. Õhtul kodus teetassi taga muljetades saime oma toredatelt majanaabritelt teada, et aastaid tagasi toodi hundid inimeste poolt Elk Islandi rahvusparki, et päästa nad väljasuremisest. Hundid ei petnud inimeste lootusi ja hakkasid metslase kombel sigima. Nüüd õgivad nad hoolega piirkonna lambaid ja talumehed võivad heaga oma püssi sõna otsese mõttes põõsasse visata, sest hoolimata hallivatimehe arvukusest, ei lase loomakaitse karjapidaja kämmalt hundikutsu kallale. Ilmselt on kohalikes loodusõpetuse õpikutes lammas liigitatud maltsa või kivimi alla, kuidas muidu seletada loomakaitse ükskõiksust utede suhtes.
Kus Hundist räägid...ei saa kajastamata jätta ka ühe eriskummalise Hundi käekäiku suure lombi taga, kes murrab tallede asemel quarterbacke ja jookseb karjas bengaali tiigritega. Jutt käib Margus Hundist nagu Ott Järvela ja Peep Pahv ilmselt juba esimesest vihjest välja suutsid lugeda. Nendele, kelle kokkupuude spordiga on jäänud kesisemaks, teadmiseks, et Margus teenib leiba NFL-is ehk Ameerika Jalgplalli profiliigas, täpsemalt Cincinnati Bengalsi klubis. NFL on ühendriikides kajastatuse poolest vaieldamatult profiliiga number üks. Staadionid on puupüsti, hoolimata pilvedesse kerkivatest piletihindadest, ning jalgpallurite näod ja nimed on rahvale sama tuttavad kui Hollywoodi kuulsuste omad. Bengals ei ole Hundi õnneks tabeli sabas lohiseja, vaid vägagi perspektiivikas klubi, mis tuleb kindlasti kasuks meie mehele. Edu valem on lihtne - trennides endast kõik anda ja võimaluse avanedes sellest kahe käega kinni haarata, justkui sellest samast ovaalseks litsutud kerast. Uue tulijana on raske treeneri usaldust võita, kuid enda kallal pidevalt töötades ning arvestades, et ameerika jalgpall on vigastusterohke spordiala ei ole küsimus selles, et kas võimalus avaneb, vaid pigem selles, kas šansi avanedes ollakse psüühiliselt (füüsilise poole valmiduses pole Hunti kiigates kellelgi põhjust kahelda) valmis seda enda kasuks pöörama. Muda kurku Margus, mis muud.
Cincinnatist tagasi Edmontoni pöördudes tuleks sporditeemalise vahepala lõpetuseks ära märkida, et pühapäeval kohalikku spordikompleksi külastades oli meil au treenida koos kohaliku ameerika jalgpalli meeskonnaga - Edmonton Eskimos. Kogu tiim oli eelseisvaks CFL-i (Canadian Football League) kohtumiseks Saskatchewani vastu sooja tegemas, mis omakorda tähendas, et spordisaal oli paksult musta musklit täis. Biitseps hõõrus vastu tuharat ja reis jäi kõhulihaste vahele kinni. Meeskonna nimi on äärmiselt eksitav, sest eskimodest pole tiimi puhul juttugi. Kahtlen sügavalt, et mõni neist mustadest mehemürakatest on kunagi iglus istudes hõimudevaheliseks kaubavahetuseks hülgenahast kasukat meisterdanud või veel vähem iglu juurdeehituseks plokke valanud. Kiituseks tuleb märkida, et trennis rebitud raud aitas kohalikel poistel Saskatchewan seljatada ning playoffi järgmisesse ringi marssida.
Edmontonis elades ei saa üle ega ümber kohalikust ühistranspordisüsteemist või õigemini selle olematusest. Teepervel seistes jääb mulje, et bussid justkui vuraksid, kuid kust? kuhu? ja millal? jääb arusaamatuks. Peatustes pole sõidugraafikust jälgegi. Google mapsile tuginedes on mõtekam läbida antud teekond kondimootori abil, sest meie temperatuure arvestades on bussi ootama jäädes suurem võimalus lõpetada kopsupõletikus või morgis kui kodus. Meile kõige käepärasem liin number kaks, kurikuulus oma spontaanse graafiku poolest, on hullem hullematest. Mul hakkab kahju kodanikest, kes oma jäärapäisusele tuginedes seisavad peatuses ja ootavad seda oma Noa laeva number 2...ootavad...ootavad...Ma arvan, et toosama asiaadist mutike, kes reede pärastlõunal supermarketi peatuses number kahte ootas, selg sirge ja vapralt külma trotsides, on antud hetkeks liikunud, kuid mitte edasi...ega tagasi...vaid kiirabi tööd hõlbustavasse horisontaalasendisse või halvemal juhul saanud Emakese Maaga üheks. Bussiliikluse juures on siiski ka mõned võlud. Nimelt kui sa parasjagu ei oota kahte ja valid liiklemiseks mõne kompetentsema liini, saad vastutasuks naeratava bussijuhi ja lõbusa töölisklassi seltskonna, kes jutujoru saatel varajaste hommikutundide kiuste elatist teenima veereb. Edmonton on linn, kus enamik inimesi teenib leiba käsi mitte paberit määrides. Linn, kus kohvitassist kontorilauale joonistunud olümpiarõngad ning istmikukuju võtnud toolid asenduvad õliste habemete, peetud tunkede ja selle "blue collar" townile omase lihtsuse ja sõbralikkusega. Lihtuses peitub võlu.
No comments:
Post a Comment