Ilmast

Hiljuti on jälle blogi olemasolu meenuma hakanud, aga kirjutada justkui palju pole. Talv on minu jaoks selline mõneti unelemise aeg. Töö-kodu-töö-kodu. Koju jõudes on diivan ja voodi parimad sõbrad. Samal ajal planeerin diivanil lebotades eesootavaid matkasid ja reise. Eks nädalavahetuseti saab end natuke rohkem liigutatud, aga nädala sees igasugune energia ja tahe puudub. Õnneks on kevad käega katsutav.

Ilmast ma tahtsingi rääkida. Kui millestki muust rääkida pole, siis ilmast saab alati rääkida. Täpsemalt Edmontoni ilmast. Edmonton on Alberta pealinn ning kõige põhjapoolsem suurlinn Põhja-Ameerikas. Kuna Edmonton asub preerias, siis on siinne õhk üpriski kuiv ning sademeid on rohkem vaid suviti. Sedagi minu arust teatud kellaajast kellaajani. Näiteks paar aastat tagasi jälgisin mitu nädalat, kuidas täpselt kella 12st 2ni sadas vihma ning selle aja peale kui tööpäev lõppes, oli tee ka juba ära kuivanud. Eriti mugav. Ligikaudu 325. päeval aastas paistab Edmontonis vähemalt osa päevast päike. Suviti on küll vihmatormid tavaline nähtus, ent õhk on siin siiski palju kuivem kui võrrelda Eestiga. Selle tulemusena tundub välistemperatuur teatud määral soojem olevat kui jälle Eestiga võrrelda. Suvel kõigub temperatuur 20 ja 30 C soojakraadi vahel, samal ajal kui talvel pole ka -30 C või lausa alla selle eriline üllatus. 

Kuna kevad hakkab saabuma, siis loota võib, et päris -30 C enam kraadiklaas ei näita ehkki talv pole veel pooltki läbi. Samas soojemate ilmade saabudes (praegu peaks umbes +2 C kraadi väljas olema) on selgelt näha nii teiste kui enda riietusest, et kevad on kohe kohal. Näiteid (minu) elust enesest. Kui väljas on umbes -5 C, siis läheb autoga sõites lausa meelest soojendus sisse lülitada. Kui väljas on umbes 0 C kraadi, siis võib juba ühe talvise kihi kappi visata ning näiteks praeguse +2 C soojakraadiga tuleb juba aken ka lahti teha kiireks jahutuseks. Teistega võrreldes olen mina muidugi ikka nagu kubujuss. Kui mina näiteks viskasin täna hommikul peale kevadjaki, siis teised on autodes juba üleüldse ilma jakita, vabalt T-särgi väel. Kui jala palju liikumist pole, siis ei vaevutagi siin soojemaid riideid selga panema. Jällegi - mina olen muidugi erand, sest nagu mu emal, on ka minul pidevalt k ü l m. Külmad käed ja külmad varbad saadavad mind pea aastaringselt.

Aga ärge saage valesti aru. Talved võivad siin tõesti väga külmad olla. -10 C on selline tavaline, paned soojalt riidesse ja pole midagi hullu. -15 C on ka veel normaalne. -20 C hakkab juba päris külmana tunduma ning -30 on tuulega ja ilma päikseta päääääris käre, ja juba suuremad numbrid on mõneti hirmuäratavad. Näiteks, et kas auto üldse käima läheb, või kas käed ja jalad külmuvad enne ära, kui tööle jõuan, jne. Käte kaitseks ostsin aga sel talvel hirmkallid The North Face'i kindad, mis minu õnneks täidavad ilusti oma eesmärki ja on tõesti seda hinda väärt. Tehnoloogia maksab, mis seal muud. Ja kui jällegi päike paistab ja riietus on õige, siis pole -35 C kraadiga matkamine kah eriti ebameeldiv. Sai 2017. aasta viimasel päeval ilusti järele proovitud. Kõige võtmeks on siiski õiged riided ja õige riietumine. Talve hakul ostsin omale inseneri poolt kirjutatud raamatu "Secrets of warmth for comfort or survival". Ehkki too väljaanne pärineb aastast 1999 ja vahepeal on materjalid kõvasti edasi arenenud, siis mõneti jääb mõte ikka samaks ja teadlikumaks õigest riietumisest ja olemasolevatest materjalidest muutusin kindlasti. Nagu öeldakse - pole halba ilma, on vaid halb riietus. Muidugi arvestades valikut ning tarbekaupade ja palga suhet, siis minu arvates on siinsed võimalused kindlasti paremad kui Eestis.

Kogu mu jutt on nüüd mõneti laialivalguv. Sellel teemal võiksin ma ilmselt tunde rääkida, aga kirjutada ei viitsi. Tore on see, et järgmisel nädalal saab jälle end paksemalt sisse pakkida ning mitu nädalavahetust järjest matkama minna ja lumiseid mäetippe nautida. Natuke hiljem saab juba pea kaks nädalat Florida päikese all puhata ja "töötada" ning siis jõuabki juba kätte juuni, mis toob endaga järgmised seiklused.