Uus aasta algas meil pauguga. Tegelikult algab ja lõpeb meil iga päev pauguga. Ülevalt naabritel tundub olevat üks kümnekilone hantel, mida nad imekspandava järjepidevusega kell kuus hommikul ning kell kümme õhtul vastu põrandat loobivad. Minuti täpsusega. Kolks - ahhaaa... aeg tõusta! Kolks-kolks - magusat und... Veel õudsemini paugub meil pakane. Üleeile õhtul jalutasin peale tööd viissada meetrit Maile vastu (jalutamine on väga vale sõna, pigem meenuta Leonardot filmis The Revenant). Järgmised paar tundi oli mu vasak kõrvalest tundetu nagu Mupo brigaadiülem. Tagantjärele mõteldes lasin käest suurepärase võimaluse koduste vahenditega kõrv augustada. Tuimestus oli olemas. Trenni minnes juhtub vahel, et tabalukk ununeb maha ja väärisesemeid jääb kaitsma vaid usk inimkonda. Miks mitte kanda siis tabalukku kõrvas nagu punkar Rott Saku vallast. Oleks vaid auk, kuhu toppida...
Pidin kirjutama, kuidas me kahe tuhande seitsmeteistkümnenda aasta kaks viimast nädalavahetust mägedes hambaid plagistasime. Jõuludeks olime plaaninud minipuhkuse Jasperis. Nädalavahetus algas igati paljutõotavalt, kui kari mägilambaid meid nende endi auks püstitatud hoiatussildi kõrval tervitas, valged p#rs#d päikse käes sillerdamas. Kuna Mail oli vähemalt sada sees ning minupoolne aken kahtlaselt udune, pidasin ma lambaid ekslikult karibuudeks. Viga, mida Mai mulle siiamaani meelde tuletamast ei väsi. Olime plaaninud teha paar lühemat matka ning vaadata ära Visa Hinge esimese kuni kolmanda osa. Peaaegu poole püstitatud eesmärgist suutsime auga täita. Selle füüsiliselt mitte nii koormava poole. Meie üllatuseks selgus, et miinus 25 kraadiga matkamine kujutab endast tegelikult autost kuivkäimlasse ja tagasi kõndimist ning seejärel teatavate ihuliikmete loendamist. Eriti kui jäsemeid on katmas samad kaltsud, mis suvistel matkadelgi. See omakorda jättis meie käsutusse hulgaliselt vaba aega, mis sai kulutatud Marmoti suusabaasi külastusele, Püramiidimäe taustal liuglemisele, pragude imetlemisele (järvejääl, siinmail on väga populaarne ka buttcrack'e avalikes kohtades eksponeerida) ning hirmsa külmaga kaasneva ohjeldamatu näljatunde kustutamisele. Kuigi kraadiklaas tahtis vägisi pragunema hakata ning olime seetõttu plaanitust tubasemad, läks nädalavahetus sellegi poolest rohkem kui asja ette. Värske lumevaibaga kaetud mäed lummavad ka läbi jäätunud tuuleklaasi.
Vana aasta saatsime seekord ära Banffi lähedal Canmore'i linnakeses, mida mina seostan eelkõige Allar Levandi pronksise autasuga '88 aasta Calgary olümpialt. Just seal peeti kahevõistluse murdmaadistants. Seekord jagati autasude asemel küüti, sest haarasime reisile kaasa kohaliku semu Andrew ning Andrew semu Tatchuni (mul pole õrna aimugi, kuidas selle tüübi nime kirjutada, otsutasin eelpool oleva kirjapildi kasuks, teise variandina võiks välja pakkuda teatava Jaapani automargi). Nagu nädalapäevi tagasi Jasperis, pärssis meie aktiivsusastet ka seekord külmalaine. Esimesed tundetud sõrmed pudenesid Calgary bensiinijaama tankuri ette lumme. Positiivse poole pealt jagas Tatchun meiega oma kohati eriskummalisi seikasid, mis ajendasid kuulajaid pärima hulganisti vähemalt sama kummalisi küsimusi. Nagu arvata võib, jõuti teemaarendusega punkti, kust pükste märgamiseni oli üks samm. Canmore'i saabusime siiski kuivade istmete ning õõnsate kõhtudega. Tatchun juhatas meid oma meeliskohvikusse, kus näljased rändurid saaks oma vatsad ahjusooje küpsetisi täis laduda. Nagu ta enda imestuseks selgus, oli kohvik vahepealse ajaga oma supiretseptid veidi vesisemaks muutnud ja pirukadki tundusid nätskemast taignast tehtud olevat. Ühisel meelel, et kokk on haiguselehel, lahkusime lörri täis magudega, et suunduda kohalikku spordikeskusesse. Nimelt on Canmore'is väga head tingimused sisetingimustes kaljuronimise harrastamiseks (bouldering, kui ma ei eksi, hiljuti toimusid Tallinnas Ronimisministeeriumis ka tolle tulevase olümpiaala rahvusvahelised võistlused). Nagu selgus, oli tegemist nii suurepäraste tingimustega, et bouldering'i ala oli sama ülerahvastatud kui Super Alko enne jaani. See omakorda sundis spordikeskuse personali moodustama ootenimekirja alale sisenemiseks. Kuna meil puudus igasugune tahtmine antud järjekorras passida, otsustasime sõita Banffis asuvatesse kuumaveeallikatesse varbaid leotama. Meie suureks pettumuseks olid kõik ronimisjärjekorra lõustad ja muud vabatahtlikud passijad ennast meie ette istutanud. Seisime oma aja vapralt ära ning vastutasuks saime basseinis oma kahtlaselt tumedaks värvunud varbad taas rõõsaks leotada. Tatchun improviseeris enese teadmata kokku komöödiapala jäätunud ninakolliga immigrandist, kus ta ka ise koos kolliga peaosas oli. Pärast viitteist minutit ning lugematuid sünonüüme ninakolli iseloomustamiseks sai see tükk lõpuks mokalt pühitud. Ma püüdsin märku anda, et palju lõbusam oleks see koll kerge nipsuga mõnele naabruses lamavale vaalale edasi pärandada, aga see idee sai teiste poolt maha hääletatud. Õhtupooliku veetsime oma hütis lesides.
Järgmisel hommikul pärisime hosteli vastuvõtust, milliseid matkasid võiks vaatamata praksuvale pakasele ette võtta. Soovitati Grotto kanjoni nimelist rada. Vooderdasime ennast puhvaikade ja käpikutega ära, Mai otsustas lisasoojenduseks ka prügikoti selga tõmmata, mis ajendas meid vihjama, et tegemist on matka, mitte mutantdiskoga. Nagu hiljem selgus, täitis prügikott oma rolli higibarjäärina eeskujulikult. Matk ise lookles enamuses kanjoniseinte vahel jäätunud ojal. Paar spagaati ning tunnike hiljem saabusime raja lõppu, kus viimaseks katsumuseks oli koopa vallutamine, mis seekord osutus jõukohaseks pooltele meie polaarekspeditsioonist. Neljakäpukil mäkke rühkimine tõmbas vere mõnusalt käima ning tagasitee kulges tänu paranenud tsirkulatsioonile linnutiivul. Pärastlõunaks olime kavas teine üritus ronima pääseda. Meie meelehärmiks jõudsime me spordikeskusesse viisteist minutit enne sulgemist (tegemist oli 31. detsembriga, sellest tulenes varajane sulgemine, millele meie rühma ajuhiiglased tähelepanu ei pööranud). Ronisime kõrguste asemel tagasi hütti ning veetsime õhtupooliku piljardit ning lauajalkat tagudes. Kummaski distsipliinis ei leidunud vastast Andrew'le, kes, vaatamata mu pingutustele võimalikult palju sohki teha, suutis kõige pingelisemaks kujunenud matsi tänu mu kollkipperi omaväravale enda kasuks pöörata. Selline üleolek ei istunud Maile, kes otsustas teda oma matkasokiga nüpeldada. Nuhtlemine päädis sokise silma ning minu ja Tatchuni naerukrampidega. Kui kägu kukkus kesköötunnil külmast tardununa kännu kõrvale, kooserdasime ka meie oma sängidesse, et uue aasta esimesel hommikul virguda värsketena kui vanaema kodukootud kapsasupp.
No comments:
Post a Comment