Mõnus on see kevade tunne. Varajased haned kultiveerivad veel külmunud maast satikaid. Päike praeb hange alt välja sulanud sügisesi kakajunne, muutes esimesed soojemad õhuvoolud sõnnikuseks nagu kolhoosniku kirsad. Esimesed julgemad on dipikastmesed dressikad pesukorvi heitnud ning paterdavad mudamülgaste vahel ringi shortside ja t-särgi väel. Hokihooaeg hakkab kulminatsioonini jõudma. Vaid kütusehinnad ei soostu kevadkuuma käes sulama ning punnivad korporatiivse stoilisusega kõrgemale kui statistikaameti vanemteaduri püksikumm. Ironiseerida pole keelatud. Reaalsuses tundub, et Putini ilmatargad unustasid sel aastal kevadsuppi keeta ja üle Tsukstsi mere saata. Termomeeter meie tagasihoidliku keskklassi korteri akna taga loeb vaid kriipsukesi alla rahvusvaheliselt tunnustatud sulamispunkti. Tuul niidab lillaks tõmbunud kõrvalesti nagu vanakuradi vikat vähihaigeid. Valutavad varbad karjuvad kliimasoojenemise järgi. Isegi ESSO rafineerimistehase korstnad põlevad heledama leegiga kui olümpiatuli, püüdes meeleheitlkult läbi murda osoonikihist, et paksud kered saaksid Mäki väliterrassidel voldivahesid violetse kiirgusega praadida. Senimaani tulutult.
Meid kui karastunud talisuplejaid (Mai näiteks supleb dušši all kauem kui Ekvatoriaal Guinea kutid olümpiabasseinis, hoolimata minu märkustest Aafrika laste ja ülemaailmse joogivee kriisi kohta) ennast sellest heidutada ei lase. Mida külmem, seda kiiremini liigutame, mida tuulisem, seda tigedamalt tammume. Seetõttu veetsimegi kaks eelmist nädalavahetust mägedes maad mõõtes. Lösutamisest kogunenud persemeetrid olid persed juba meetriseks venitanud kui Canmore´i künkad lõpuks paistma hakkasid. Mai ema oli spetsiaalselt Eestist kohale lennanud, et enne ametlikku Stroomi ranna avamist vormi timmida. Reedel, pärastlõunal saabudes otsustasime kohe Banffi oma kütusepaake täitma minna. Enciladad ja pitsad hinge all suundusime Minnewanka järve äärde, et veidi seedimisprotsessi kiirendada. Üsna pea leidsime konsensuse külma eest toas kükitamise koha peal. Järgmisel hommikul virgusime aeglaselt nagu jaaniussikesed litsenseerimata külaputka akna taga Läti piiri ääres. Näod kraaniveega üle uhatud sõitsime Canmore´i südamesse, et Bow jõe ääres sammumeetreid mõõta. Üsna raja alguses õnnestus meil tupikusse joosta. Kuna keegi matkalistest vabatahtlikult õlekõrreks ei kandideerinud, jäi nii Viisul kui Põiel jõgi ületamata. Nõnda tuli punaninadel ümberpöörd-marss-samm taktis algusesse tagasi tatsata. Topograafilised raskused selja taha jäetud orienteerusime mööda uusrikaste villadest, ületasime silla ning andsime teed mitmele multisportlasele, kelle paljad sääred tuhisesid meist ninavilinal mööda. Tagasiteel nägime lume alt välja sulanud lapsi (need, kes unustati vanemate, mitte kasvatajate poolt talveks välja. Märkus: kõik saapad olid endiselt jalas, üks oli küll selili ja kiigutas nagu kilpkonn, et jalule saada) ning Kolme Õde. Lastest igaks juhuks pilte ei hakanud tegema, aga teades, et õed on seal juba aastatuhandeid istunud, jäädvustasime nad süüdimatult nutiseadmetesse. Külmast rammestunutena koju jõudes täitsime energiavarusid mingisuguste pelmeenitaoliste ollustega. Vahetustehingute käigus ning kasutades argumenti "vanemaid tuleb austada", õnnestus Mai emal kõik krõbedamad endale kaubelda. Vatsad nagu vett täis villid pugesime põhku. Pühapäeval enne koduteele asumist ajasime mööda metsasihti rebase jälgi. Selgus, et kaval reinuvader tõmbas meid maakeeli tillist ning teinud kolm ringi ümber raagus kase, otsustasime metsaloomad rahule jätta ning tagasi autosse paterdada. Koduteel astusime läbi Calgary eestlaste kodust, kes meile lahkelt oma leivajuuretist jagasid ning leivateo telgitaguseid lahti seletasid. Ülejäänud teekonna lugesime üksteisele kõige huvitavamaid keemilisi ühendeid ette. Mina lugesin lehmi ja usulisi teadetetahvleid a´la "Anna Jumalale käsi ja ta andestab". Töötaks saekaatris, võib-olla taotleks.
Eelmisel nädalavahetusel, mis asjaolude kokkulangemisel osutus ka Lihavõteteks, võtsime suuna Jasperile. Suure Reede hommikul teele asudes kostitas Vanajumal meid koheselt lumesajuga, et pärssida meie reisi loodusesse, kus naeltega prussi külge taotud karvase asemel kummardatakse palju maisemaid moodustisi nagu puud ja mäed ja metsaasukad. Hoolimata ilmast ning faktist, et osa maanteest oli barrikaadidega ära lõigatud (nagu selgus, lasti sellel teelõigul eelmisel õhtul üks mõrvas tagaotsitav maha), jõudsime pärastlõunal Jasperisse. Autost välja astudes tervitas meid taas vinge pakane, tuul klohmis nagu Klitško kämmal nina pihta. Turgutasime ennast kuumade jookidega ning sõitsime Püramiidi järve äärde. Nagu asjaosaliste üllatuseks selgus, andsid Jasperi tänavatel vilisevad iilid võrreldes järvejääl toimuvaga vaid hernesupijärgse kõhutuule mõõdu välja. Üle silla järve keskel asuvale saarekesele liikudes tekkis hetkeks vajadus ballooni ja hapnikumaski järgi. Vaimusilmas nägin ennast Himaalajas, Džomolungma tipp versta kaugusel. Imekombel keegi lumevangi ei jäänud ning kõik jõudsid õnnelikult baaslaagrisse tagasi. Laupäevane seiklus viis meid trammiga Whistleri mäe otsa. Olime tol hommikul pool tundi enne avamist jaamahoone ees kohal, seltsiliseks vaid esimesi päikesekiiri nautiv peni. Tasapisi hakkasid ka töötajad saabuma ning Mail õnnestus meile esimesel trammil seisukohad hankida. Ilmselgelt oli nõudlus väiksem kui mu öistes luupainajates, kus piletitest ilma jäime. Tippu jõudes tervitasid meid kristallselged vaated igas ilmakaares. Pikemalt mõtlemata laenutasime räätsad või Maikeeli rääbakad ning asusime tipu poole teele. Kuigi teekond tippu nägi ette vaid paarikilomeetrist matka, pärssisid tempot postkaardivaated ning külmast kanged jäsemed. Otsustasime Maiga esimese puhkepingi juures saapad jalast kangutada ning varbad üle lugeda. Pärast mitmendat korda sõrmedel arvutamist saime kahepeale kokku kuus varvast ja ning kaheksa sõrme. Täpset lugemist raskendas asjaolu, et iga korraga näikse sõrmi vähemaks jäävat ning varbaid juurde tekkivat. Lõpuks avastasime et naljakalt pikad juurde tekkinud varbad on tegelikult lihtsalt mustaks tõmbunud näpud, mis olid lugemise ajal küljest pudenenud. Lõbusast avastusest ning hüpotermiast tingitud šokis liikusime agaralt tipu poole edasi.
Veri hakkas taas ringlema ning aklimatiseerumisprotsess edenes oodatust kiiremini. Peagi saime tipu vallutatud ning pärast diskussiooni, milline silma paitavatest koonustest peaks Mount Robson olema, asusime mööda neljakümneviiekraadist mäekülge tagasi alla laskuma (Mai ema mõõtis nurga silmaga välja). Mina paterdasin nagu pardipoeg lumes, teised otsustasid veidi konservatiivsema ning väljapeetud stiili kasuks. Kõik jõudsid omasoodu trammile tagasi, kus kaasreisijateks osutunud slaavi päritolu poisid oma hingeõhuga aknaklaase purustasid. Alla jõudes käis endalgi pea veidi ringi ning oli kartus, et purjakil olek ei luba Maid rooli ning mind tabab pärandatud pohmakas. Karge õhk tõi selguse pähe. Seekord pääsesime ehmatusega. Päev veeres õhtusse Eesti ja Kanada pangasüsteeme võrreldes. Ühel hetkel muutus väitlus nii tuliseks, et olin valmis kriidi ja tahvli välja otsima, et plussid ning miinused tabelisse kanda. Kõik jäid tsiviliseerituks ning koju sõideti sõpradena. Lepituseks keetis Mai ema klimbisuppi ning Mai pakkis ta kohvri kokku
No comments:
Post a Comment