Pärast 9 kuud Eestis oleme tagasi Kanadas, vanas heas Edmontonis. Lend siia oli omaette ooper ehkki üldjoontes laabus kõik kenasti. Iceland Air'i lennud hilinesid nagu ikka, lennujaam oli ehitusjärgus nagu ikka, millega kaasnes paras segadus ja muidugi ka kõigi lendude hilinemine. Edmontoni jõudes saime oma pagasi ilma probleemideta kätte ning ka immigratsioonis polnud mingeid probleeme - oma 10 minutiga saime kaheks järgnevaks aastaks viisad taskusse. Kuna bussist jäime napilt maha, siis otsustasime, et olemegi ühistranspordi jaoks liiga rikkad, ning võtsime takso suunaga vana hea Highlands'i poole. Rahakott kergem, tirisime kotid väiksest pagassist välja, vinnasime selga ning tasakaalu hoides marssisime uhkelt Davidi ja Stina uksest sisse, 30 jämedat sääske meid ilusti tuppa saatmas.
Vastu võttis meid paras leitsak - 28 kraadi sooja veel õhtul kell 8. Taksojuhi käest saime ka põhilise info kätte - pea aastaga pole midagi muutunud. Edmontonis on ikka kaks aastaaega - talv ja teeremont. Sel aastal oli eriti karm talv olnud.
Üllataval kombel ei jäänudki püstijalu magama, vaid jutustasime oma paar tundi, enne kui sõber madrats meid enda sisse neelas. Lennukis magamine osutus kahjuks üpriski võimatuks, sest seda kuramuse rasket pead polnud kuskile toetada, ilma et riskiks võõra naabri õlga täis ilastamast või päid kokku löömast. Seljatugi ei tahtnud ka eriti alla minna - nii ma siis püüdsin igas võimalikus asendis silma kinni suruda ja und näha.
Neljapäeval ärkasime ilusti varakult üles ning kell 10 saime juba SIN numbrid uuendatud. Pärastlõunaks oli enam-vähem kõik muu dokumentatsioon samuti korda aetud, seega seadsime end kodu ja auto otsingute jahile. Seda muidugi internetis, sest ühistransport on siin leebelt öeldes kehv. Samas nägime ära kogu kaadervärgi rongipeatuses ning kesklinnas. Jättis paraja mälestuse mällu ning ega rohkem näha ega kuulda ei tahakski.
Teist korda Kanadasse tulek on tunduvalt kergem. Juba on teada, mis on vaja teha, kus neid asju korda ajada ning üleüldse kust midagi otsida. Lisaks on mul ka töökoht olemas, piisavalt tutvuseid ja üleüldse põhilised teadmised siinse elu kohta. Niisiis on meil tänase ehk reedese päeva seisuga praktiliselt kõik dokumendid korda aetud + elukoht samuti olemas. Nimelt tegin eile paar kõnet ning käisin täna töölt läbi, andsin paar allkirja ning lahkusin truck'iga, et potentsiaalseid elukohti vaatama minna. Käisime vaatasime üle mõned kohad, mida soovitasid töökaaslased, kes ise samas majas elavad, ning meie õnneks üks koht meile ka sobis, kuhu pärastlõunal tagasi läksime, raha letti lõime, allkirjad andsime ning saime loa järgmisel laupäeval sisse kolida. Mööblit seal küll pole, aga töölt pakuti nii palju abi, et ega ise vist rohkem ostma ei peagi, kui potid-pannid, noad ja kahvlid. Kui läheb õnneks.
Truck on selline tore masin, et kuna ma nii suurt masinat (ei tohi autoks seda kutsuda, pidavat solvanguna mõjuma) enne juhtinud pole, siis oli selline väike pinge sees, et kas ikka mahun oma raja peale ära. Siin-seal läks tõesti kitsaks, parkimisega pole kah nii lihtne kui meie eelmise van'iga, aga muidu on küll mõnus sõita. Hea vana Ford on üsna mürakindel, aukudest läbi sõites ei tunne samuti suurt midagi ning üleüldse - kes siis ei tahaks sõita nii suure masinaga, et praktiliselt vaatad teistele ülevalt alla. Minu pikkuse juures seda tihti ei juhtu. Igal juhul veeresin mööda linna ringi, nägu peeretamas peas. Lasin Markol kohe paar piltigi teha.
Niisiis nüüd on vaid vaja oma masin leida, sest päris endale ma toda Fordi jätta ei saa, aga igal juhul olen tänulik, et sain võimaluse seda laenata. Tööle plaanin naaseda järgmise nädala keskel. Ka sellega ei käidud mulle üldse peale. Pigem küsiti, et millal plaanin tööle hakata. Tore oli näha, et inimestel on hea meel, et tagasi olen. Vastuvõtt oli väga soe. Elu on hea, mis siin kurta. Jällenägemiseni!
No comments:
Post a Comment