Back to the back. Elu nagu hamstril rattas. Ainult intervall on kuude, mitte sekundite küsimus. Oleme ennast taas sisse seadnud süsihappegaasi ahmivast rohelusest ja sedasama välja köhivatest korstnatest pulbitsevasse Edmontoni. Kuigi kesklinnas ringi liikudes tundub, et kümned inimesed on kodu otsingutel hätta sattunud ja loometuhinas endale koormakattest kodu teinud, otsustasime me seekord veel nelja seina kasuks. Siin tulid taaskord appi Mai tutvused. Nimelt saime ühelt ta töökaaslaselt vihje, et kortermajas, kus ta resideerub, peaks paar vakantset elamispinda leiduma. Haarasime kohe õlekõrrest kinni ning läksime nimetatud pinda silmaga kaema. Pakkumisel oli kaks korterit, üks renoveerimisjärgus, kuhu sisse kolimine oleks viibinud kuni juuli alguseni, ning teine äsja lõpetatud, kuhu saanuks pooleteise nädala pärast oma kodinatega kodu looma hakata. Kesklinna prügikollide Mõhu ja Tölpa laadsed lõustad meeles mõlkumas, valisime ilma pikema jututa renoveeritud korteri kuuendal korrusel. Muidugi enne, kui me midagi otseselt valida saime, tuli kindlaks teha, et meie puhul pole tegemist puuküürnike, skeemitajate või mingisuguste bitcoinijatega. Meie õnneks näitas kiire krediidikontroll, et pangale võlgu me pole ja maksuametki ei hinga kuklasse. Seega määrati sissekolimiskuupäevaks 17. juuni ning lepingu sõlmisime esialgu üheks aastaks. Olgu ka öeldud, et esimese aasta üüri saime eripakkumisega, mis on välja arvutatud kohaliku kinnisvaraturu hetkeseisu arvetades või noo... võibolla ka kristallkuuli silitades. Igatahes olime rahul sooduspakkumisega ning aasta möödudes ole näha, kas hakkame oma ühe-mehe-vana-on-teise-mehe-uus stiilis dekoreeritud mööblit mööda auke ja aknaid välja tassima või lähme lihtsama vastupanu teed ning kergendame kukruid veidi heldemalt. Ma isiklikult panen kaardid selle peale, et Mai on tolleks ajaks kolm palgatõusu saanud. No pressure.
Olenemata sellest, et me pea iga päev koristame, jäävad pildid ikka sellised..
Siiamaani oleme oma eluasemega igati rahul. Kraanist tuleb sooja vett, põrand on laminaat, millelt on tunduvalt lihtsam vereplekke eemaldada kui näiteks vaibalt (home invasion on üsna populaarne ajaviide siin mandril). Samuti on köök sisustatud tuttuue külmiku ja pliidiga. Lisaks sisaldab üür juba vett ja kütet, mis jätab meie kanda vaid elektri. Igati sweet deal. Isegi kaks lifti on olemas ja kui näiteks Walmartis suuremaid sisseoste teha ning käsi napib, võib maja kõrvalt ostukäru laenata ning liftiga otse oma korrusele põrutada. Aga pärast tuleb käru ilusti tagasi viia, mitte tühjalt lifti uksevahele lükata. Mugavus missugune. Kui peasissekäigu ees õigel ajamomendil piisavalt kaua töllerdada, on tasuta kaif ka soolas, arvestades kui paks kanepiõhk seal lämbel suvepäeval hõljub. Seega on meeldetuletus, et kärul pole jalgu all, igati omal kohal.
Meie üllatuseks eksisteerib Edmontonis ka Jysk, mida kohalikud kuidagi hääldada ei oska.
Ikeas saab 4.99 eest PRUTA :)
Kui nüüd natuke jaanipäeva pohmelusejärgset vingu ka sekka visata, siis Edmonton linnana ei tundu enam kaugeltki nii ahvatleva kohana, kus näiteks dekaad oma elust mööda saata. Ma ei oska öelda, kas esmakordsel kohtumisel panid meid ahhetama pimedas öös kiirgavad suure linna tuled või tuhande lõriseva rotveileri häält matkivad kastikad, millega kohalik koorekiht (loe: meistrimehed, õlid, erudeerunud õlid ja kõik, kellele liisingusse antakse) uinuvaid naaberkondi võpatama panevad. Nüüd taaskord siin vabrikantide ja vahvate teetööliste keskel patseerides ja tulevikku planeerides tundub onn paksu metsa taga üsna ahvatleva pakkumisena. Mööda ei saa vaadata aga Edmontoni tööturust, mis on üks Kanada laiemaid ning pakub spetsialistidele laialdasi võimalusi areneda ja krabisevat kokku kraapida. Kahjuks ma Kellus ei käinud, seega tuleb juutuubile tugineda ja resümeest juhanliivilik eleegia kokku vormida, mis rusuks ka kõige korporatiivsemad südamed.
Ahjaa, seoses kortermajaga jäi mainimata, et liftis jooksevad numbrid ühest viieteistkümneni, kuid millegipärast on kolmteist ära unustatud. Ükspäev tekkis jube tahtmine kaeda mis seal kolmeteistkümnendal korrusel nii salajast on, et isegi numbrit ei või kirja panna. Siinkandis keegi üle ühe korruse jala ei tammu ka, muidu tuleks juba vaest veist turgutama hakata, vererõhku mõõta ja kõik jutud. Kombineerides liikumisvõimetuse keskmise haridustasemega, tekkis silme ette pilt inimpeaga lestast, kes on kahe diivanipadja vahele kompresseerunud ning nokib sealt Doritose jääke. Seega tundus täiesti võimalik, et keegi polegi oma jalga kuraditosina korruse kõrgusele tõstnud. Kuna mul matemaatikaga pole kunagi suuri probleeme olnud, siis otsustasin lollikindla variandi kasuks ning vajutasin korraga korrustele seitse ning kuus. Nõjatusin äärmiselt rahuolevalt lifti seina vastu, samal ajal kui agregaat mind ülespoole vintsis. Viimaks lift peatus ning sülitas mind välja otse mu kuuendal korrusel asuva kodu ukse ees. "Raiped on lifti ka imbunud, ei tea, kas sital saab veel üksi käia...", needsin omaette julgeolekuorganeid ning panin tuppa astudes Homelandi uue hooaja käima.
Guinnessi rekordi vääriline seekel.
No comments:
Post a Comment