Kui kodu otsimine läks üpriski libedalt - kokku käisime vaatamas kolme korterit ning esimese kasuks ka otsustasime, siis auto otsingud nii libedalt ei läinud. Esialgu oli küll plaan esmalt auto leida ning seejärel kodu otsimisele keskenduda, sest autoga on ju seda palju mugavam teha. Kuna aga sain juba ülejärgmisel päeval töölt truck'i enda valdusesse, siis tänu soovitustele sai juba samal päeval autoga mööda linna vuratud ja - jõuame jälle lõigu algusesse - allkirjad uue kodu lepingule alla pandud.
Autosid jälgisime Kijiji vahendusel juba vaikselt Eestis, aga ega sellest mingit tolku polnud. Head pakkumised lähevad nagu soojad saiad - heal juhul tunned veel õrnalt lõhna, et justkui midagi head oli, aga juba on vaateväljast kadunud. Tuleb tunnistada, et põlise eestlasena on siinne elu päris tihti harjumatu ning käitumismaneerid arusaamatud. Näiteks saatsime esimestel päevadel välja kümneid ja kümneid kirju ning sõnumeid, aga vastu saime heal juhul üks-kaks teavitust. Vaatama saime minna alles reedel ning siis ka vaid paari autot. Laupäeval ja pühapäeval vurasime samuti ringi ning kõige tegusamaks päevaks osutus esmaspäev. Sel korral oleme van'id selja taha jätnud ning keskendume SUV'dele. Küll käisid meie pilkude alt läbi Pontiacid, Fordid, Kiad, Suzukid, Nissanid, Hondad, Hyundaid, ärme unustame Dodge'i ja Chevy ja GMC'd; kaugelt vaatasime isegi Saturni(siinpool lompi näeb toda palja silmaga, neli ratast all ja pöörleb mööda maanteed mitte ümber päikse). Jeepidele ütlesime koheselt ei. Äärepealt oleks ära ostnud Pontiac'i, aga kuna diiler hinda enda väitel alla enam lasta ei saanud ning tahtis hoopis dokumentatsiooni eest veel lisaks neli sotti meilt välja imeda, siis ütlesime kenasti ei, ja viskasime kõne hoopis Nissanile peale. Soovisime teha esmalt ülevaatust, aga kuna neil oli veel paar potentsiaalset ostjat tulemas, siis ei tahtnud nad autot meile kinni panna. Tänaseks pole nad end näole andnud, mis tähendab, et nende auto leidis endale uue, loodetavasti õnneliku, omaniku. Eile õhtul sain veel sõnumi Suzuki-mehelt, kelle auto õhtul kell 6 kohalikku kütsijaama parklas üle kaesime. Mõtlesime, et ütleme talle, et mõtleme, aga siis tõmbas ta hinda hea 1500 taala alla(ilmselt saame varsti oma mehaanikult ka põhjuse teada...), seega pidime oma peas kõik jälle ümber mõtlema. Vaatasime nüüd kogu seda tehingut ju hoopis teise pilguga. Otsustasime teha teise proovisõidu ning auto ära võtta. Vajab küll natuke nokitsemist, aga selle raha eest võib nokitseda küll. Niisiis korjasime täna auto peale, viisime otsejoones mehaaniku juurde ning eks järgmisel nädalal peaks kuulma, kui kalliks see lõbu meile maksma läheb. Auto eest ise maksime muidu sellise hea võileiva hinna. Kui mul täpsemad numbrid auto remondi osas teada, siis hea õnne korral võin siin ka jagada. Kui liiga kalliks läheb, siis jätan enda teada ning nutan lihtsalt õhtul patja.
Mõtlesin, et paneks pilte ka, aga ei hakka vist Kijiji'st teiste pilte varastama, seega peate ootama, millal me üles putitatud Tuutu juunior uue kodu ees maandub ja kaamera ees poseerima hakkab. Mehaanikul tõmbas küll autot nähes suunurgad kenasti ülespoole. Tutvused loevad ikka nii palju. Oma ihumehaaniku leidsime hea paar aastat tagasi tänu endise töökaaslase soovitusele ning praeguseks on meil tegelikult lausa kaks ihumehaanikut, kelle vahel valida. Jällegi natuke lihtsam siin järjekordselt uut elu alustada.
No comments:
Post a Comment