Täna ei viitsi nendest Oregoni junkidest rääkida. Keda ikka huvitavad töövõimelised inimesed, kes oma sülelastega puhkealade kõrval taala kerjavad? Endil kõik jäsemed küljes ning arvestades papitükile kritseldatud sõnumit (a´la "kütus otsas, vajan raha"), ka täiesti töökorras. Ei, aitab. Hoopis põnevam on rääkida mehemürakatest, kes kasutavad oma käsi-jalgu teiste omataoliste maha murdmiseks ning aega-ajalt ka loperguseks pekstud seanaha liigutamiseks. Kui arvasite, et tegu on Kreeka-Rooma maadluspalliga, siis eksite. Õige vastus on Eesti tuttuus Nokia - ragbi. Kes ei mäletaks seda tohutut meedikära, mis järgnes meie rahvuskoondise kevadisele triumfile Euro kolmandas divisjonis. SL Õhtuleht pühendas meie Herakleste vägiteole terve lehekülje. Enneolematu. Tänu võidule mudaliigas saime sügiseks liikuda tasemevõrra ülespoole, kus ootasid meid Ungari, Norra, Taani ning Soome vägilased. Igati soliidne seltskond, kus oma võimeid võrrelda. Uuele tasemele lisandus uus peatreener Ray Dicskon, kellele kodumaaks on ragbi Valhalla - Uus-Meremaa. Sealmail hakatakse juba roomates "scrumme" (see nähtus, kui mõlema tiimi kaheksa kogukamat moodustavad horisontaalse püramiidi ning üritavad oponendi püramiidi tagurdama sundida).
Täna saabuski see päev, kui sügistuultest kõledal Kalevi staadionil asusid mõõtu võtma sinimustvalged sangarid ja meie hõimuvelled Ungarist. Esimesed kümme minutit käis paras taplus ning hoolimata kordades tagasihoidlikumast kogemustepagasist, mängisid meie poisid Žoltanitega kui võrdne-võrdsega. Meil tekkis ühe penalti toel võimalus juhtimagi minna, kuid meie designeeritud saapamees oli laba ära maganud ning põrutas palli kuskile parema posti ja nurgalipu vahele. Ilmselt mängis mingit rolli ka keerutav tuul. Sealt edasi algas aga madjarite show ning poolajavile kõlades näitas staadioni manuaaltabloo meie poolt vaadatuna: Haigutav Tühjus-27. Tundub, et Ray Dicksonil polnud jäänud piisavalt aega, et oma käekirja meie poistele selgeks teha. Kõige arusaamatumaks jäid meie lahtilöögid, millest pea iga päädis sellesama "scrummiga", kuskil keskringi lähistel. Probleem seisnes selles, et "scrummis" olid vastamisi Scania ja mopeed, kus üks sõitis teisest lihtsalt toore jõuga üle. Nii läksid minivõidud eranditult Ungarile, kes näis igast taplusest hea annuse adrenaliini ammutavat. Miks siis mitte taguda see ovaalne kera nii kaugele oma väravajoonest kui jalg lubab? Rõhuda tuleks ikka oma tugevustele ning Eesti poiste arsenali õlg-õla vastas surumine hetkel veel ei kuulu. Silma järgi mõõtes ei tundunud meie soome-ugri sugulased määratult kogukamad. See element tundus neil pigem trennis tipp-topp "drillitud" olevat. Ajastus oli paigas, niisamuti jõu rakendus.
Teine punkt, mis amatöörsilma kriipis, olid meie poiste poolt poolikuks mängitud olukorrad. Näiteks üks Ungari rünnak, kus tänu kiirele palli liigutamisele lõigati läbi meie eesrinde nagu sulavõi. See on andestatav, ikka juhtub. Mõru maigu jättis suhu paari tagumise kuti käitumine, kes lasid madjaril segamatult üle try-joone sukelduda, kuigi olukord oli täesti elimineeritav. Paar kiiremat sammu, hops talje ümbert kinni nagu silmusega ja keera see Gabor siruli! Või veel parem, puksi üle küljejoone. Selle asemel lasti jalg juba vastasega ühel joonel silgates sirgu ning viis lisapunkti tablool oli tõsiasi. Võitlusvaimu on ääretult raske treenida, see kas on või ei ole. Võib-olla vahel viskab sekka pilves päeva, kus motivatsioon pole alati nii laes kui peaks. Nii kogenud mees nagu Ray peaks seda platsi kõrvalt märkama ning üritama paari kurja sõna või vahetuste abil muutust tuua. Seekord jäi innovaatilisusest veidi vajaka. Stoilisus maksab valusalt kätte nagu me seda Magnus Pehrssoni puhul kogesime.
Puhkepausile mindi Ungari taktikepi all. Pole teada, kas ma suutsin Marylin Kerro bikiinipiltidest ammutatud telepaatiavõime abil oma mõtted ja märkused Rayle ajusoppi saata või sõimas ta kutid lihtsalt läbi, aga teist poolaega alustasime laupäeva pärastlõunale ebaloomuliku hurraaga ning peagi särasid esimesed viis punkti ka meie tabloo poolel. Pall näis paremini liikuvat ning sellevõrra tekkis ka rohkem vabu tsoone, kuhu joosta. Jõudsime veel paaril korral päris ungarlaste tagala lähistele, kuid lihtsad eksimused (a´la "forward pass" või palli puterdamine) röövisid võimaluse skoori kahekohaliseks kasvatada. Mida aeg edasi, seda paremini sai ka Ungari oma mängu käima ning teise poolaja alguse mütsiga löömise maik asendus madjaritele omase matertamisega. Lõpuks oli meie värava-ala päris ära songitud. Tulemus: 5-53. Rõõmu pakkus asjaolu, et vastas polnud näiteks Ray kodumaa. Muidu oleks stagnaaegne kalendertabloo klassikuid tsiteerides "ERRORit peksnud."
Mõnes mõttes on hea, et ragbi kui sport on Eestis alles imikueas, sest tänu olematule meediahuvile ei lasu peatreeneri õlgadel vastutuskoormat, mis kaasneb populaarsemate pallimängualade postiga. Cretu tõehetk on üsna pea saabumas, Reim saab oma tuleristsed paari nädala jooksul. Nende alade parimatest poegadest pasundatakse olenemata resultaadist. Ragbi staatus on trükipinda arvesse võttes kuskil Valdo Jahilo anekdootide ja erootilist massaaži pakkuvate daamide vahepeal. Nii ongi parem, vähemalt nüüdseks. Siis, kui maoride mäng on maarjamaa meestele käepäraseks saanud ning Sigtuna linnavärava asemel tuuakse Skandinaaviast koju esimesed võidupunktid, küll siis vuristab ka Andres Vaher oode meie ragbikoondise vägitükkidest. Seniks saab rahulikult tööle keskenduda, ilma, et iga su (eba)õnnestumist meediameetrites mõõdetaks. Muna kaenla ja mataki.
No comments:
Post a Comment