Tervitused kodumaalt!
Oleme endiselt elus ja terved ning tagasi kodumaa pinnal. Pole blogi unustanud ja pole ka niisama tühja passinud. USA lääneranniku reis sai küll juba poolteist kuud tagasi läbi, kuid sellegipoolest pole tekkinud seda vaba aega maha istuda ja blogi kirjutada või videosid kokku panna. Ehkki Marko sulest on veel oodata lugusid USA reisist, siis mina panen vahelduseks kirja, kuidas pakkisime kokku oma kodinad Edmontonis ning tassisime kõik need kodinad Eestisse.
Kui Kanadasse naasime, olid temperatuurid juba parajalt langenud, sestap otsisime oma soojemad riided välja, sest viimasel ööl autos olid väljas juba miinuskraadid. Edmontoni jõudes ei oodanud meid kuigi parem ilm. Aeg-ajalt näitas end päike, kuid muul ajal tibas vihma ja oli selline kõle sügisilm. Meil oli nädalake aega, et otsad kokku tõmmata, seega tegin valmis listi, kust siis vaikselt tegevusi maha kriipsutada sai. Sulgesime oma kohaliku panga kontod, panime auto müüki, võitlesime nahaalsete petturitega (ise õnneks petta ei saanud), pakkisime, sorteerisime, müüsime auto maha, jagelesin oma eelmise spordikella posti panemisega, pakkisime, ühe korra jõudsime isegi jooksma, pakkisime, ostsime kohvreid juurde, käisin ühe päeva tööl vabatahtlikuna tööd tegemas ja juttu puhumas, veetsime veel ühe õhtu omale armsaks saanud Edmontoni kodus õhtust süües ja muljeid jagades, lõpetasime igasugu kindlustusi, telefonipakette jne ning veelkord pakkisime, kuni lõpuks suuna lennujaama võtsime, kõik need pakitud pakid ära andsime, lennukisse istusime, seejärel Islandil lennukeid vahetasime ning Soomes laeva peale lippasime, et ühel ilusal õhtul Tallinnas maabuda. Muide ma reaalselt pakkisingi iga jumala päev.
Pole see Eestissegi jõudmine lihtne olnud. Otsi elukoht, otsi töökoht, otsi mööbel, otsi, otsi, otsi... Ja maksa, maksa, maksa! Niisiis oleme praeguseks end Mustamäel sisse seadnud. Meiega on liitunud ka meie armas Kassu, kes vahepeal kaks aastat minu õe juures elu nautis. Lisaks teeme mõlemad juba ka tööd, ehkki mina otsin veel Eestis omale täiskohaga tööd. Septembri lõpus hakkasime uuesti ka trennis käima, seega igapäevane rutiin ongi mul selline välja kujunenud, et hommikul ärkan kell 6 koos Markoga, sööme hommikust, saadan Marko tööle, lähen ise trenni, käin poes, tulen koju, teen tööd, toimetan, koristan, söön, teen tööd, teen süüa ja siis tuleb juba Marko koju ja ongi õhtu käes. Täna leidsin aga hetke, kus mul väga palju tööd pole ja Marko on ka kauem tööl, niisiis sain valmis ühe videoga ning mõtlesin ka paar sõna kirja panna. No et oleme elus või nii.
No comments:
Post a Comment