Septembri lõpetuseks tuleb ikka see San Francisco postitus ka kirja saada, muidu paneb Google äkki blogi kinni. Mälestused USA reisist on juba sama uduseks muutunud kui vaade meie Mustamäe üürika aknast. Sellest hoolimata üritan paarile järelejäänud lugejale manada võimalikult tõetruu pildi Bay Areast.
Alustada tuleb lahe äärest, kuhu on koondunud karvaseid ning sulelisi igale maitsele. Santa Maria tehases pole isegi mõttekõlksuna õhku paisatud selliseid vürtse, millega laheäärne tsirkus end üle on piserdanud. Tänavamoosekandid varieeruvad musikaalsetest mustadest, kes kaverdavad oma eelkäijate hitte, kuni narkouimas luukeredeni, kelle jäsemed enam ammu omaniku tahtele ei kuuletu. Kui Vegas on päeval kõrbele kohaselt surnud ning ärkab ellu koidukumas, mil igasugused roomajad ja susisejad imbuvad kuskilt kasiinokeldritest välja nagu vampiirid, et pahaaimamatu turisti rahakotti oma kihvad lüüa, siis San Franciscos võib ka päevavalgel väga edukalt po mordu saada. Kindlasti tasub eemale hoida igasugu tasakaaluliikuritest, sest nende seljas teostatud kotiröövid on äärmiselt efektiivsed. Samas, langedes pikanäpumehe saagiks, pole põhjust muretseda, et sa ei saa seda elumuutvat kogemust piisavalt kiiresti sotsiaalmeediasse kirja. Tasub vaid sammud seada Twitteri peakontori poole, kus tehnogurud disainivad su tulevase tweedi nii vastupandamatult mahlaseks, et sõpradel Eestis jääb üle vaid ohhetada-ahhetada. Võimalused San Franciscos on õigupoolest piiramatud. Asjalikku ideed ning head vaistu omades võid ühel päeval leida end kõrghoone kontorist, mille uksel ilutseb sama tähtede kombinatsioon, mis su passis. Allakäigutrepp seevastu on palju kiirem. Esiteks soodustab seda gravitatsioon ja teiseks on San Franciscos üle neljakümne künka, kust kräkipiibu klirinal alla veereda. Tänavapilti arvestades on veerejatel selge eelis tippu rühkijate ees. Mõni on lausa magamisasemega koos alla rullunud ja veel nii osavalt, et pea on maandunud mõnusal sulgpadjal ning selga toetab pehme poroloon. Pomps noriseb nii mõnuga, et pea on vajunud üle äärekivi sellesamusele teele, kus kimavad trendi seadvad ubertaksod. Äärmusest-äärmusesse on väga kaame väljend San Francisco kirjeldamiseks, kuid antud hetkel tuleb sellega leppida, sest ÕS-ki ei paiska midagi proosalisemat sulesepa tindipotti.
Kellel on au sattuda sellesse grandioosesse kooslusse, võiks oma turneed alustada kõnnakuga mööda nummerdatud sadamakaisid kuni Fisherman´s Wharfini, kus rahva tuju hoiavad üleval muusikud ning mereannid. Mere-Anni on muide ilus süldibändi nimi kui kellelgi on idee hakata Kuldseid Linte kaverdama. Üle lombi põigates tuleks kindlasti kaaluda ideed jalutada Wharfist kuni Golden Gate´i sillani. Aega võtab, aga vaated sillalt on jalavaeva väärt. Seda muidugi päeval kui Carl (kohalik udu) pole oma küüsi tervele lahele taha ajanud. Linnas ringi paterdades tuleks ära käia Hiinalinnas, kus suveniirishoppingu ning maiustamise vahepealt on hea mõtiskleda tolle linnajao asukate üle. Mind isiklikult paelub kõige enam küsimus, kas kõik need tüüne pilguga mandariinijahvatusveskid on üldse teadlikud, et nad asuvad ameerika mandril. Ma ei usu. Voblaleti tädi kortsulisest näost võis välja lugeda, et pigem location Shanghai kui San Francisco. Pigem läksid satelliidid lolliks või on valged ära eksinud.
Järgmine avastamist vääriv linnaosa on Castro, kus isegi vöötrajad on vikerkaarevärvi võõbatud. Kuna sattusime sinna päise pääva aal, magasid enamus trenditeadlikke noorsande alles pikale veninud ööd välja. Moby Dicki ees puudus igasugune action. Ükski mees ei miilustanud teisega ning kedagi ei krabatud kannistki. Baari saime pildile ning astusime aega-ajalt üle-õla kiigates edasi. Viitamata igasugustele seksuaalsetele eelistustele, oli Castro näol tegemist ühe meeldivama osaga San Franciscost.
Igasuguste ajalooliste ühistranspordiseadmete huvilistel tasub kaeda kohalikke tramme, mis on linnarahvast teeninud juba pea poolteist sajandit. Kuna masinad on võimelised liikuma vaid ühtpidi, tuleks ennast sisse seada pöördepunkti lähedusse, et jäädvustada hetk, kui operaatorid oma truud ratsud taas sõidusuunda juhatavad. Illustreeriv video Mai poolt loob parema ülevaate.
Suurema isuga isendid, kellel jalad on pigem nuhtluseks küljes, võivad broneerida ühe lugematutest kruiisidest Golden Gate´ini ja tagasi (tõele au andes olime ühed sellised ka meie, küll olime oma allikalt saanud tungiva soovituse). Tavaliselt sisaldab merereis ka lähivaadet kurikuulsale Alcatrazi saarele, kus eelmise sajandi algupoolel hoiustati maailmavallutusplaane hauduvaid kurjameid a´la Al Capone, Pingviinmees ja Joe Pesci (enne kui ta kooliealiseks sai). Kui on soovi rahva suurima vaenlase kongi kiigata, tuleb broneerida umbes sama kaua ette kui Golden Gate´ilt vabasurma viskudes - umbes kuu. Muidu võib sattuda kohatusse olukorda, kus reelingul vaba meetri leidmiseks kuluv aeg annab konstaablitele võimaluse sind sillalt sootuks eemaldada ja järgmised kuud tuleb padjatoas norutada.
Väga informatiivse ning soodsa linnatuuri eest tuleb tänusid pilduda Mai sõbra Timo suunas, kes kõigile meie küsimustele lahkelt vastas ning leidis oma metropolile omaselt tihedast graafikust aega, et sinisilmsetele edmontonlastele tutvustada, mis elu on. Üks asi, millest Lahelinnas kindlasti puudust pole, on pulbitsev elu. Keeb lausa üle.
No comments:
Post a Comment