Reisikiri vol 9

Fairbanksi selja taha jättes kulges meie tee Alaska suurima tõmbenumbri, Denali rahvuspargi suunas, mis on koduks Põhja-Ameerika kõrgeimale tipule Mt. Denalile (teatud ka kui Mt. McKinley). Denali mäe tõus jalamist tippu on maailma pikim - 5500 meetrit. Seega pole raske arvata, et Denali kõrgub üle aheliku nagu Margus Hunt üle oma "sokimusta". Tõeliselt võimas vaatepilt kui sa juhtud olema üks õnnelikest lotovõitjatest, kes juhtub parki külastama päikesepaistelisel päeval. Seda paranormaalset nähtust esineb Denali rahvuspargis umbes kord kuni kolm kuus. Meie saabudes kattis parki harilik hall ollus. Positiivse poole pealt polnud ilmataat veel kraane avanud, seega pärast registreerumist ja laatsareti üles seadmist suundusime matkaradu otsima. Valik langes Alpine Trailile, mis alguses kulges paralleelselt väikse ojaga ning hiljem ronis ühe madalama mäeaheliku harjale, kulgedes seal üsna mitu kilomeetrit enne kui taas langema hakkas. Taevas oli küll hall, kuid vahvaid vaateid jagus sellele vaatamata. Paaril korral tahtis vinge tuuleiil meid jalust pikali lüüa ning kohati peksis ta jälle jultunult näkku, mis tegi õhu ahmimise üsna keerukaks. Ainsaks põlisasukaks matkarajal osutus koopaorav, kellele turistide helded käed oli rasvumise kaela kukutanud. Arvestades looma ümarust, olid enamus koopaid ta vööümbermõõdu jaoks ilmselt kitsaks jäänud ning nüüd tuli redutada kivi all. Muide, Denali rahvuspargis kulgeb vaid üks tee, Park Road, mis on 92 miili pikk ning millest tavakülastaja oma suitsupahvakaid tulistava neljarattaveolise maasturiga saab läbida vaid esimesed viisteist. Sealt edasi on võimalik pargi sisemust kaeda rohelises tuuribussis loksudes, mis vilunud juhi käe läbi kompab küll kohati kuristiku äärt, kuid veereb vapralt tee lõppu, kus uudishimulikke ootab aplalt nimetatud Wonder Lake. Selgel päeval ja õigel kellajal külastades pidavat Mt. Denali muinasjutuliselt peegelduma järvele. 

 

 

 

Jäljekütt

 

 

 

Tuulevarjus

Järgmise päeva hommikul bussile astudes oli selge, et igasugustest peegeldustest võib suu puhtaks pühkida. Tiheda udu ja rataste alt pritsiva muda tõttu meenutas bussiaknast paistev vaatepilt rohkem õudusmultikat Siil Udus kui silmale puhkust pakkuvat loodusretke. Vaatamata oludele, õnnestus meil Maiga märgata üsna mitut pargi asukat, kellest valdav enamus osutus grislideks ning paar tükki said end nimetada põtradeks. Üks julgem mõmm kõndis rahumeeli meie bussi eest läbi, peatus hetkeks, raputas liigse vee kasukalt ning tammus tundrasse marju maiustama. See seik viis meie asiaatidest reisisellid ekstaasi äärele. Nii mõnelgi õnnestus end oma profikaameratega aknast nii kaugele välja upitada, et väike müks ribidesse oleks nad grisli lõunakandikule kukutanud. Bussijuhi manitsused kõlasid siinkohal kurdile publikule. Wonder Lake'i äärde jõudes hakkas päike pilve tagant piiluma. Bussis loksumisest kanged põlved karjusid sirutuse järele. Tatsasime veidi järve ümber ringi, kaesime ega silmapiiril mõnd neljakäpukil kogu liikumas pole ning kolisime pardale tagasi, et alustada koduteed. Umbes 11 tundi hiljem kämpimisplatsile tagasi jõudes avastasime, et meie ustava suksu üks tagumistest rehvidest oli õhu välja lasknud. Tuli taas käiku lasta kõik vormeliülekannetest õpitu. Veerand tundi hiljem oligi uus kõva segu all. Keskmine Minardi boksipeatus. 

 

 

Järgmisel hommikul jõudis Mai jaoks kätte üks meie reisi tipphetkedest. Nimelt olime reserveerinud külastuse kelgukoerte kasvatusse. Kavas oli lubatud ka väikeste kutsade sülle võtmine ning poputamine, mida ilmestavad paremini pildid kui sõnad. Võõrustajaks oli neljakordne Iditarodi võitja Jeff King, kes on kelgukoerte võiduajamisele sama, mis Valentino Rossi ringrajasõidule või Sebastian Loeb rallile. Selgituseks nii palju, et Iditarod on iga-aastane kelgukoerte võiduajamine, mis kulgeb Anchorage'ist Nome'i ning kestab olenevalt ilmast 8-10 päeva, mille jooksul koerterakend koos peremehega läbib umbkaudu 1500 kilomeetrit Alaska sisemust. 

  

 

 

Mai kommentaar: tahtsin teha kelgukoertega koos pilti, aga kuna reaalsuses nad naljalt paigal ei püsi, siis on nad puhkeajal oma kuutide külge aheldatud, sest vastasel juhul nad lihtsalt enne jooksmist ja ringi müttamist ei lõpeta, kui kops täiesti koos on. Niisiis, Gerly, see pilt on pühendatud sulle!

Tuur ise koosnes kelgukoerte demonstratsioonsõidust, kus rakendi taha kinnitati ATV (ATV asendab suvistes treenigutes kelku), koertega tutvumisest ning Jeffi ajalootunnist. Kokkuvõttes igati huvitav kogemus. Parema ülevaate annavad Mai lisatud pildid. 

 

 

Kutsud lasevad endaga teha kõike, peaasi, et sa nendega tegeled.

 

 

Tänapäeva kõrgsuutlikest materjalidest kelk ning selle juhi riietus. Muide tolle kostüümi sees on päriselt ka inimene.

 

Marko imetlemas Jeff'i mõningaid auhindasid.

Kelgukoerte külastus jäi ka meie viimaseks suuremaks sündmuseks Denali pargis ning selle ümbruses, kui mitte sisse lugeda tutvumist Jamaicalt pärit võileiva vorpijaga, kes kohalikus Subways oma kunsti harrastas. Võiks arvata, et "rastafarade" jaoks langevad Alaskal temperatuurid veidi liiga madalale ning patsid tõmbavad jäässe ning neid saab peast murda nagu purikaid räästa küljest. Denali parki selja taha jättes ning aeg-ajalt tagavaatepeeglisse kiigates avastasime üllatuseks, et pargi kroonjuveel isiklikult oli meie lahkumise auks pilve tagant piiluma hakanud. Kogu hiilguses meil Mt. Denalit tol päeval näha ei õnnestunud, kuid kogenud kalamees peabki oskama kilu haugiks rääkida. Igatahes tõi vaatepilt laia naeratuse näole. Nägu peeretamas peas, kulgesime Anchorage'i poole, kus pidid meid võõrustama meie majaomanike sõbrad Barry ja Kris.