Niisiis kulgesime lõbusalt Alaska metropoli, Anchorage´i suunas. Anchorage´is resideerub tervelt kolmsada tuhat inimest (umbes 40 protsenti kogu Alaska elanikkonnast). Kolmest ilmakaarest ümbritsevad linna mäed ning järelejäänu moodustab Cook´i laht. Kui välja arvata Denali rahvuspark polnud Alaska siiamaani meid silmi punnitama pannud. Metsik loodus ja hõre asustus loovad küll kogu tee jooksul meeldiva õhkkonna, aga midagi, mis sulataks kogu krempli ajusoppi ja venitaks alalõua muruni (a´la tee Stewartisse), oli puudu. See viga sai parandatud üsna pea, kui maantee murdis end metsast mägede ja vee vahele. Pärastlõunane päike pani lumised mäetipud eredalt helkima ning kattis kuldse kumaga ka peegelsileda lahe. Looduse imed muutsid autojuhigi hajameelseks ja nii sai mõnigi kurv veidi sirgemaks lõigatud. Hullu sellest polnud, kuna liiklus ei meenutanud kuidagiviisi suurlinna sipelgafarmi. Sagimine tihenes küll kesklinna jõudes, kuid metropolidele omane närvilisus jäi meil kogemata. Barry ja Krisi kodu poole sõites võtsime suuna läände, orienteerumist lihtsustas otse ees sillerdav laht ning tänavanumbrite taga ilutsevad W (lääs) ja E (ida). Endagi üllatuseks avastasime, et tee lõpp hakkas üsna kiirelt paistma ning laht oli juba kiviviske kaugusele jõudnud. Napilt enne teelisest tuukriks moondumist võtsime järsu kurvi vasakule ning olime saabunud oma peatuskohta. Pool sekundit pärast seda kui mu sõrm uksekella puudutas oli Barry uksel ning kobisime oma kodinatega trepist üles. Seal tervitasid meid Kris ning puudlipoiss Denali. Pärast kiiret tutvumist ning nende rõdult avaneva vaate nautimist suundusime kõik koos linnaga tutvust tegema.
Taamal paistab Anchorage
Esimeseks peatuskohaks oli linnasisene lennujaam, kuhu rajatud kahe kanali kohal tiirutas parv väikelennukeid. Väikelennuk ehk bush-plane (põõsas, mitte Ameerika türannide suguvõsa) on aastakümneid olnud Alaska tähtsaimaks transpordivahendiks. Väikeasulate eraldatuse tõttu on lennuk tihtipeale ainuke viis nendeni pääsemiseks, eriti talvisel ajal, kui vähesedki teed muutuvad tihtipeale läbimatuteks. Nii täidabki lennuk nii transpordi, toidukäru, kiirabi kui ka tuletõrje rolli. Seega pole imestada, et parkimiskohad kanalite ääres on väikestest tiivalistest ummistunud ning ooteaeg ühe sellise platsi soetamiseks on keskmiselt viisteist aastat. Umbes viiendik kogu Alaska täieõiguslikust elanikkonnast omab lennuluba. Kui lisada siia veel litsenseerimata asjaarmastajad, kes võsas oma lennumasinaid putitavad ja perele lõbusõite teevad, ning kõrgusekummardajatest adrenaliinisõltlased, tõuseb tiivuliste protsent ilmselt kolmandiku peale. Barryle ja Krisile sai lennundus südamelähedaseks nende isa tõttu, kes aastaid väikelennukitele propellereid meisterdas.
Lennukeid ootamas
Lennumasinad vaadeldud, suundusime linna idaossa, kus mäeküljele rajatud elamurajoonid pakuvad vingeid vaateid kogu linnale, Alaska ning Chugach´i mäeahelikele ning Cook´i lahele. Tahhomeetri seier piirajas ronisime mööda mäekülge üles, kuni jõudsime viimaks pargini, kust laotus kogu linn ning seda ümbritsev loodus meie silme ette lahti. Igati postkaardi vääriline vaade. Vaated vaadeldud suundusime koju, et enne linade vahel maandumist veidi "doominot" mängida.
Nii õnnelik, et lausa silmad tõmbasid pilusse
Sinna parempoolse mäe tippu tahaks veel kunagi jõuda
Järgmisel hommikul virgusime vara, sest olime broneerinud liustike tuuri. Kruiis algas Whittieri nimelise linna sadamast. Whittieri viiv tee oli omaette vaatamisväärsus, loogeldes mööda rannikuäärt. Lahes võis märgata mänguhoos beluuga vaalu, keda oma läikivvalge nahavärvi tõttu on isegi kaugustest kerge eristada. Whittieri tee puhul on veel omapärane, et sinna jõudmiseks peab navigeerima läbi mäe rajatud tunneli, mida jagavad nii neljarattalised kui kaherööpalised. Kuna liikumisruumi jagub korraga vaid ühes suunas kulgemiseks, koordineerib liiklusvoogu arvutisüsteem. Kogu tunnel on üle nelja kilomeetri pikk ning klaustrofoobia küüsis kannatajatele mitte soovitatav. Whittier ise koosneb portsust tuure korraldavatest kompaniidest ning paarist Fish´n´chips poest.
Tuur ise kulges mööda Prince William Sound'i. Ilmataat oli reisisellidele juba mitmendat päeva järjest halastanud ning pakkinud meile kaasa helesinise taeva. Tuuri jooksul õnnestus meil märgata üsna haruldast valgepea merikotkast, kes kohalikku liiki okaspuu tipus vaatlust pidas, saarmaid, kes seliliulpimist harrastasid, ning mõnda üsna vaevalise olekuga hüljest, kes liustike küljest koorunud jääkamakatel laiseldes nädalavahetust mööda veeretasid. Kapteniks oli meil äärmiselt sobiliku nimega Morgan. Kapten Morgan oli sorava jutu ja lõbusa olekuga, mis võis konservatiivsema hoiakuga reisiselli veidi kahtlustama panna. Kogu tuuri tipphetkeks oli Surprise Glacier'i (jääliustiku) vaatlus, kust suvepäikese käes sulavad jäämassid ennast lahti rebida üritasid, täites õhu põrgraginaga, mis meenutas veidi kuldajastul kriiskavat Brian Johnsonit. Kapten Morgan juhtis meid sujuvalt läbi kohati kitsaste kanalite ning päikese loojudes olimegi tagasi Whittieris.
Hülged uudistamas
Merilõvid laisklemas
Oma viimase täispika Anchorage´is veedetud päeva sisustasime linnatuuriga ning väikese peoga Barry ja Krisi juures. Linnatuuri viis läbi endisest õpetajast naljahammas, kes osavalt fakte ning huumorit kokku põimides muutis tuuri üheaegselt nii informatiivseks kui meelelahutuslikuks. Kõige meeldejäävam koht, mida tuuril külastasime, oli Maavärina park, kust peegeldus kõige ehedamalt, millist jõudu kandis endas Põhja-Ameerika ajaloo võimsaim maavärin, mis 1964. aasta Suurel Reedel tegi Anchorage´ist viie minutiga Pääsküla prügimäele sarnaneva postapokalüptilise risuhunniku. 9.2 magnituuti loodusraevu. Maavärina park meenutab raevutsevat merd, kus muld asendab vee. Lained ulatuvad kolmest kuni üheksa meetrini. Maanihe neelas endaga 75 seal asunud kodu ning sellest ajast saati on sealne arendus hoitud miinimumi lähedane, meenutamaks traagilisi sündmusi, mis seal aset leidsid. Samuti külastasime taaskord meie jaoks juba tuttavat Ted Stevensi nimelist lennujaama, mis hoolimata päevast sagib nagu mesilastaru. Lennujaama lähistel liigeldes tuleb eriti valvsalt märke jälgida, vastasel juhul võid ennast kogemata kasutusel olevalt maandumisrajalt leida.
Nagu juba eelpool mainitud, olid Barry ja Kris kutsunud õhtupoolikuks külla mõned oma lähedasemad sõbrad, kellest igaühel oli kirevam elulugu rääkida kui eelmisel. Kuulasime kõrvad kikkis ja suud heast paremast punnis, kuni kell hilisõhtusse tiksus ning silma kinni surus. Järgmisel hommikul jätsime oma võõrustajatega hüvasti, kotid paksult toidumoona täis, ning vandusime käsi südamel, et naaseme parem varem kui hiljem.
No comments:
Post a Comment