Pärast Whitehorse´ist lahkumist oli meie järgmiseks peatuspaigaks Kluane rahvuspark, mis nagu eelmises osas mainitud on koduks Kanada kõrgeimale tipule - Mount Loganile. Mount Logan oma 5959 meetriga jääb Põhja-Ameerikas alla vaid Denalile, kuhu reis meid alles viib. Enne rahvusparki jõudmist külastasime Haines junctionis turismiinfokeskust, kust saime soovitusi Kluanes asuvate matkade kohta. Rahvusparki jõudes valisime endale kämpimisplatsi, parkisime oma ustava punanoole ära ning tasusime lõivu. Edasi sammusime matkaraja poole, mis seekord kandis nime King´s Throne ehk Kuningatroon - seda kuninglikku taburetti meenutava mäe tõttu, kuhu otsa rada viis. Matk ise oli kurnav. Istmikuosale oli keegi hea sell kividest diivani ladunud. Otsustasime luksust mitte kasutamata jätta ning veetsime viis minutit näoraamatut kerides, sest nagu selgus, ulatus troonile ka 3G leviala. Päris tippu me seekord ei jõudnud, sest päike hakkas loojuma ning kiviklibu jalge all muutus iga sammuga lahtisemaks. Allatulek oli omaette katsumus meie räsitud põlvedele, mis pidid taluma lugematuid äkkpidurdusi, ning varvastele, mis tahtsid vägisi tossuninast läbi süüa. Sellest hoolimata jõudsime täie tervise juures tagasi lauskmaale ning suundusime kurnatutena telkimisalale marrastusi lappima. Õhtupoolikul suundusime kämpimisala keskplatsile, kus sai lõkke ümber kakaod rüübata ning kohalike grislide kohta teadmisi koguda. Õpetaja rollis oli üks kohalikest pargivahtidest, kelle veidi liiga uljas žestikuleerimine pigem pärssis kui ajendas teadmisjanu. Pärast karujutte keerasime tuttu, et järgmisel päeval värskete nägudega piiri ületada.
Hommikul asusime varakult teele, sest Alaska piirini oli endiselt mitusada kilomeetrit minna. Piiriületus kui formaalsus ajab vähemalt mulle alati väikse värina sisse ja paneb südame veidi kiiremas rütmis põksuma. Mitte et mul midagi musta hingel oleks. Võib-olla on tegemist asjaoluga, et piiriületus on esimene märk sellest, et olen taas jõudnud vähemal või rohkemal määral teadmatusse ning kõik tuttav ning turvaline on jäänud teisele poole seda tõkkepuud ja tolliputkat. Loomulikult tuleks enne kuhugi reisimist kodutööd teha, sest vähemalt mind on see alati aidanud, kuid miski ei saa sind ette valmistada kõigeks ees ootavaks. Nii ei olnud ka meil õrna aimugi, et enne kui tähed ja triibud üldse paistma hakkavad, peame läbima mitukümmend kilomeetrit teetöid. Vähemalt ei olnud me Harley seljas Alaskat avastama läinud nagu kolm tolmutordiks maskeerunud habemikku, kellele me kandu välgutasime. Parasjagu siis, kui me piiripunktis sundpeatust tegime, ehmus ära meie punane ratsu, kes hakkas heleda häälega vinguma. Tagatipuks pidime me oma suksu ära parkima ja tolliputkasse sisse ronima, et ametimehed saaksid kindlaks teha, kas selliseid imeloomi, kes väidavad ennast kuskilt sügavast Ida-Euroopast pärit olevat, ikka võib kõigi võimaluste maale lubada või jääb "Ameerika unelm" meie kujutlusvõime kanda. Pärast paarikümneminutilist arupidamist piiriametnikega saime passi uhke paberilipaka, mis lubas meil lausa mitmeks kuuks Alaska avarustesse ära kaduda. Pärast esimest metsapeatust peale piiriületust sai ka meie neljarattaline sõber hirmust võitu ning otsustas mõneks ajaks undamise lõpetada.
Esimeseks suuremaks peatuspunktiks Alaskal olime plaaninud Toki nimelise asula, mis oma ühetänavalise mõõtmega ei erinenud sugugi oma Kanada sugulastest. Vaid bensiiniga arveldati gallonites ja benjaminides. Tolle päeva õhtuks jäime ankrusse üsna Toki külje alla Sourdough karavaniparki, kus tõmbenumbriks oli igaõhtune pannkoogiloopimisvõistlus. Frisbee taustaga võistlejad said vaevatasuks hommikusöögi.
Järgmisel hommikul jätkasime teekonda Alaska suuruselt teise linna, Fairbanksi suunas. Muide Fairbanks jäi meie Alaska reisi kõige põhjapoolsemaks punktiks. Kaugel põhjas asetsemisest andis tunnistust ka see, et teepeal möödusime Põhjanaba nimelisest asulast ning maailma suurimast jõuluvana kujust, mis karmi kliima tõttu karjus uue krohvikihi järele. Fairbanksi jõudes külastasime esmalt kohalikku turismikeskust, mis jättis varju isegi oma uhked Kanada sugulased. Pead faktikoorma all valutamas siirdusime edasi aurikukruiisile, mille olime ette broneerinud. Kerge kartus hinges, et jõel õõtsudes ajaloo tundi kuulates tikub uni silma, sai kiiresti ümber lükatud. Kogu reisi ülesehitus sarnanes rohkem etenduse kui giidituuriga. Kõige meeldejäävamateks seikadeks olid peatused Athabasca indiaanlaste külas, kus näidati üksipulki, kuidas põlisasukad enne euroreidi põhja karme talvi trotsisid, ning kelgukoerte võiduajamise demonstratsioon. Ära tuleb mainida ka giid, kelle värvikad kommentaarid meenutasid Kalev Kruusi omi. Laeva tüüris viienda põlvkonna kapten, kelle vana-vanaisa kolis Fairbanksi kullapalaviku ajal, et õnneotsijatele transporti pakkuda. Kui looduse võludes, mida kaugel põhjas imetleda saab, ei kahelnud ma juba kodust lahkudes, siis too kruiis kujunes üheks positiivseimaks üllatuseks meie reisil.
Õhtupooliku veetsime kohalikus kaubanduskeskuses suveniire shopates ning toiduvarusid täiendades. Samuti petsime kohalikku kompressorit, mis küsis õhu eest kolm veeranddollarilist. Kuna Ühendriikide ja Kanada veerandised on peaaaegu äravahetamiseni sarnased nii mõõtmetelt kui massilt, söötsime masinale oma Kanada münte. Kanada dollari kurba kurssi arvestades säästsime korraliku kopika. Küll aga hakkas probleemseks muutuma üks tagumistest rehvidest, mis ameerika õhku ei armastanud ning seda tasapisi välja köhis. Kas me rattaristi pakkisime ning kuidas tungraud kogu lisaraskuse all vastu pidas, sellest juba järgmisel aastal...
Järgmisel hommikul jätkasime teekonda Alaska suuruselt teise linna, Fairbanksi suunas. Muide Fairbanks jäi meie Alaska reisi kõige põhjapoolsemaks punktiks. Kaugel põhjas asetsemisest andis tunnistust ka see, et teepeal möödusime Põhjanaba nimelisest asulast ning maailma suurimast jõuluvana kujust, mis karmi kliima tõttu karjus uue krohvikihi järele. Fairbanksi jõudes külastasime esmalt kohalikku turismikeskust, mis jättis varju isegi oma uhked Kanada sugulased. Pead faktikoorma all valutamas siirdusime edasi aurikukruiisile, mille olime ette broneerinud. Kerge kartus hinges, et jõel õõtsudes ajaloo tundi kuulates tikub uni silma, sai kiiresti ümber lükatud. Kogu reisi ülesehitus sarnanes rohkem etenduse kui giidituuriga. Kõige meeldejäävamateks seikadeks olid peatused Athabasca indiaanlaste külas, kus näidati üksipulki, kuidas põlisasukad enne euroreidi põhja karme talvi trotsisid, ning kelgukoerte võiduajamise demonstratsioon. Ära tuleb mainida ka giid, kelle värvikad kommentaarid meenutasid Kalev Kruusi omi. Laeva tüüris viienda põlvkonna kapten, kelle vana-vanaisa kolis Fairbanksi kullapalaviku ajal, et õnneotsijatele transporti pakkuda. Kui looduse võludes, mida kaugel põhjas imetleda saab, ei kahelnud ma juba kodust lahkudes, siis too kruiis kujunes üheks positiivseimaks üllatuseks meie reisil.
Tegin päris eskimoga ka ühe pildi.
Õhtupooliku veetsime kohalikus kaubanduskeskuses suveniire shopates ning toiduvarusid täiendades. Samuti petsime kohalikku kompressorit, mis küsis õhu eest kolm veeranddollarilist. Kuna Ühendriikide ja Kanada veerandised on peaaaegu äravahetamiseni sarnased nii mõõtmetelt kui massilt, söötsime masinale oma Kanada münte. Kanada dollari kurba kurssi arvestades säästsime korraliku kopika. Küll aga hakkas probleemseks muutuma üks tagumistest rehvidest, mis ameerika õhku ei armastanud ning seda tasapisi välja köhis. Kas me rattaristi pakkisime ning kuidas tungraud kogu lisaraskuse all vastu pidas, sellest juba järgmisel aastal...
No comments:
Post a Comment