2016

Väikese hilinemisega jõudis aasta 2016 ka Kanadasse. Tõsi küll, et juba 12 päeva tagasi, aga siiski 9 tundi Eestist hiljem vahetasime meie Edmontonis aastat. Ei tea, kas ma pole varem suurem asi blogide jälgija olnud, aga pole varem märganud, et kõik oma eelnevast aastast kokkuvõtteid teevad. Igati loogiline ja arusaadav, aga olen mina nii laisk, et sellest kirjutada ei viitsi. Võin vaid öelda, et mina jäin küll aastaga igati rahule. Alles täna hommikul mõtlesin, kui kella kuueks tööle tulin, et aasta tagasi kui uut tööd hakkasin otsima ja Marko hommikuti tööle viisin, siis sõitsin igal hommikul oma praegusest töökohast mööda ning igakord mõtlesin, et küll oleks mugav asukoha poolest seal töötada. Paar kuud hiljem saingi sinna saatuse tahtel tööle ning minu rõõmuks on tegu igati huvitava, arendava ja erialase tööga. Lisaks sellele on keskkond mõnus, töökaaslased mõnusad, seega üleüldse päris mõnus. Selle jutuga tahtsin ilmselt öelda, et jah, päris hea aasta oli.

Uus aasta, uued tuuled? Ei oska nüüd öelda. Kindlasti jätkame oma maailma avastamist, näiteks maikuus ootab meid ees selline riik nagu Eesti ning juunis lähme avastame lõpuks kaua igatsetud Islandit. Samas töökoha poolest töötan ikka rõõmsalt samas kohas edasi ning ka Marko läks vanasse kohta tagasi, sest tundub, et praegu on Albertal siiski rasked ajad ning seega pole enam nii lihtne tööd leida. Muidugi kes otsib, see leiab. Veel Markost rääkides, siis kohe tööle tagasi naastes lajatati esimeseks nädalaks 50 töötundi (5 päeva nädalas, 10 tundi päevas) ja teiseks nädalaks lausa 60 töötundi (5 päeva nädalas, 12 tundi päevas). Niisiis on tema praegu tööl ja ma mängin kodus perenaist, tegin süüa, panin muusika põhja (kuldse suuga Freddie Mercury) ja otsustasin ajaviiteks üle poole aasta vist blogi kirjutada. Marko siiski lubab, et üks kord saab Alaska reis ka kirja.

Nagu kevadel juba põgusalt mainisin, siis sügisel jätkasin magistrikraadi omandamist TTÜ-s. Pean muidugi tunnistama, et natuke mind üllatas, et mu soovile vastu tuldi, aga igal juhul olen igavesti tänulik TTÜ toredatele õppejõududele, kes võtsid nõuks mind siin üle ookeani juhendada, seega oma põhiainetega olen ühele poole saanud ning praegu tegelen usinalt lõputööga. 

Tööl olen samuti väga palju arenenud ning praegu tunnen küll, et tegemist on positsiooniga, mis mind kohe üldse ei muserda, vaid vastupidi - mul on hea meel tööle minna, tööl olla ja tööd teha. Viimased kuu aega on küll ulmeliselt kiire olnud, aga ega see mind ei morjenda. Võiks tööst pikemalt pajatada küll, aga pigem juba rääkides ja näidates, mitte kirjutades.

Sügisel kulutasin ka kõvasti närvirakke ning juuksevärv liikus halli suunas, sest tegin omale kohalikud juhiload. Aasta otsa võib rahvusvaheliste juhilubadega sõita küll, aga seejärel nõutakse kohalikke juhilube. Ehkki olin enda arust päris hästi ette valmistunud, selgus viimasel hetkel, et mõned asjad käivad natuke teisiti. Vahepeal mõtlesin, et teen sellest eraldi postituse teistele reisisellidele, kes ehk kunagi siin sama tee ette võtta tahavad, aga praegu mõtlen, et enam ei tahagi sellest nii pikalt pajatada. Kui keegi huvi tunneb, siis küsida võib alati. Igal juhul võttis paberimajandus nii palju aega, vahepeal paar nädalat sõita ei saanud (isegi läks hästi, et see periood pikemaks ei veninud) ning muidugi oli mure, et kuidas tööle jõuda ja samal ajal koolitöid ka teha, aga õnneks leidsin igale probleemile ja murele lahenduse. Peale paarikümment kõne nii Kanada agentuuridele kui Eesti erinevatele ettevõtetele ja korraliku hilinemisega Eestist paberid kätte sain (ilmselgelt läksid need jällegi esimese korraga Eestis kaduma ning kui lõpuks Eestist Kanadasse teele pandi, siis jäid rohkem kui nädalaks tolli kinni), panin aja sõidueksamile kirja ning läbisin selle esimese korraga. Eksam toimus muidugi sel päeval, kui esimest korda korralikult lund sadas, aga ei suutnud ka ilm mind läbi kukutada. Praegu kogu sellele ajale asjaajamisele mõeldes paneb vaid pead vangutama, seega lõpetan selle jutu ära.

Detsembri alguses käisime üsna ootamatult ka Vancouveris. Enne kui mul load käes olid oli Marko otsustanud mulle üllatuse teha ning ostis piletid Muse'i kontsertile. Sel päeval, kui load kätte sain, tegi ta uudise teatavaks ning muidugi kui küsisin, et kus kontsert toimub, vastas ta, et arva - ma pakkusin naljaga Vancouverit ja oligi õige vastus. Mõnda aega küll mõtlesime, et pole vist ikka hea mõte, sest reis tuleks päris kuluaks, töölt peaksin vabu päevi võtma, sest kontsert toimus neljapäevasel päeval jne. Kuna pileteid maha müüdud ei saanud, otsustasime, et mis seal ikka, teeme ära. Planeerisime nõnda, et sõidame järjest ühe päevaga kohale ja tagasi tulles järjest ühe päevaga tagasi. Edmontonist Vancouverisse on umbes 1300 km ning kuna see läheb läbi mägede, kus ilm on täiesti ettearvamatu, siis on raske planeerida täpset reisi pikkust ajaliselt. Minnes esimesed 600 km oli täielik jama - esmalt pilkane pimedus, seejärel libe tee ja lumetorm kui mägedesse jõudsime, kuid lõpuks jõudsime talvest kevadesse - rohi roheline, lehmad karjamaal ja päike paistis. Paarsada kilomeetrit hiljem tuli aga ootamatult veel hullem lumetorm, seejärel pilkane pimedus koos vihmasajuga ning 14 ja pool tundi hiljem jõudsime kohale. Tagasi sõites üllataval kombel ühtegi taolist üllatust ette ei tulnud, seega säästsime kaks tundi. Ilmselgelt tegin oma isikliku rekordi pikima vahemaa järjest läbimisel (autot juhtides). Järgmisel päeval hakkas auto vigurdama, seega saime rahast ka lahti, aga auto saime korda. Kontsert ise oli võimas, saime nii head kohad, sest meid tõsteti kaks korda ringi, ning elamus oli väga vinge.

Eks palju oleks rääkida, aga kõigest muust järgmisel korral.