Sel nädalal tuli meil tali taevast alla. Niipea, kui esimene helbeke kõnniteele langeb, on labidaentusiastid juba väljas kühveldamas. Kui ma esmaspäeva hommikul kell pool kuus aknast välja vaatasin, oli naabri tee juba puhtaks kühveldatud. Võimalik, et ta otsustas mitte magama minnagi, oodates labidas kaenla all õiget hetke, mil käed töösse lasta. Siinmail võtavad inimesed lume rookimist äärmiselt tõsiselt. Ilmselt on see veel üks väljund, kuidas naabrist parem olla. Paar tundi hiljem kohaliku spordikeskuse poole sumbates tundsin ennast kui pioneer, kes rajab tulevastele põlvedele uusi radu, oma põlved pingutusest veega täitumas. Sihtpunkti poole sumades jäi silma, et võrreldes teistega polnud mu talvešokk isegi mitte märkimistväärt. Üks dziibijuht oli unustanud oma mootorisoojendusjuhtme kokku kerida ja nüüd lohises see viis meetrit auto taga, sibades nagu Nisu Unni paeluss peldiku potis. Üks ahastuses tudeng otsustas bussilt maha astudes evolutsiooni tagurpidi käigule lükata, visates end neljakäpukile ning roomates ookeani tagasi. Ilmselt leidis ta, et amööbina on lihtsam külma trotsida. Mõned sõidukijuhid tundusid külmast sama kanged olema kui nende neljarattalised sõbrad, teised jälle tallasid liiga palju gaasipedaali, mis omakorda pärssis nende progresseerumist veelgi enam. Mina tammusin stoilise rahuga edasi ning jõudsin higist nõretavana spordikeskusesse. Kuna trenn sai juba teepeal tehtud, otsustasin kraanikausis kaenlaalused puhtaks loputada, Old Spice Kilimanjaroga üle tõmmata ja koduteele asuda... Noo tegelikult ma ikka tõstsin paar korda hantleid ka. Kodutee kulges juba palju lõbusamalt, arvestades et mul oli enda sisse tallatud rada orienteerumiseks ees. Nüüd aga lähiminevikust eelajalukku.
Pärast ajusopis sobramist suutsin ma meelde tuletada, et Prince George'ist lahkudes oli meie järgmiseks peatuseks Twin Falls. Nagu nimest välja võib lugeda, viis matkarada välja kahe koseni, mis mäest alla mühisesid. Vaatluspunkti juures oli ka mälestustahvel hukkunud alpinisti auks. Teepeal ei kohanud muud huvitavat kui hunnik suitsiidputukaid, kes meie Dodge´i esiosa oma laipadega ummistasid. Lõunapeatuse tegime väiksese Smithersi linnakeses, kus suurimaks vaatamisväärsuseks oli linna peatänaval seisev alpisarve puhuva mehe kuju. Tänu seadusele, mis kohustab linna peatänaval asuvaid ärisid kujundama oma hooned alpiküla stiilis, sobiks Smithers ideaalselt asetsema ka Šveitsis või Austrias. Päeva lõpppeatuseks olime seadnud Hazeltoni, mis on koduks kahele aborigeenihõimule - Gitxsan ja Wet'suwet'en. Gitxsanid on sinna rajanud ka maailmakuulsa Ksan'i ajalooküla. Vähemalt nad ise väidavad, et see on maailmakuulus, ma selles nii kindel poleks. Pärast karavaniparki jõudmist võtsime õhtu lõpetuseks ette jalutuskäigu jõe äärde. Peamiseks eesmärgiks oli leida kullakamakas, mis lubaks koheselt pensile minna. Kamakas jäi seekord maapõue, küll aga leidus lademes lapikuid kive, millega Aleknat imiteerida.
Hazeltonist edasi kulgesime põhja poole mööda Stewart-Cassiar'i maanteed. The Milepost, mis on mitteametlik põhjarändurite piibel, väitis, et nimetatud maanteel peaks mõmmikuid nägema iga kurvi taga. Vähe sellest, teksti juurde oli lisatud foto, kus üks Puhhi sugulastest oli ennast kase latva vinnanud ja piidles horisonti. Vaatamata meetopskale, mis mu istme taga asetses, ei näinud me esimesel paarisajal kilomeetril muud kui paari ronka. Median Junctionist pöörasime me Stewarti linnakese poole, kuhu kulgev tee osutus üheks ilusamaks, mida me oma reisi jooksul kogesime. Mõlemat teeäärt kaunistasid pooleldi udusse mattunud mäed, kust kulgesid alla lugematud joad. Üheks meeldejäävamaks elamuseks oli Karu liustik, mis on küll aastate jooksul tohutult taandunud, kuid omab endiselt oma kuulsat sinist kuma. Lisaks liustikele õnnestus meil lõpus omati näha esimesi mõmmikuid väljaspool loomaaia piire. Üks karuemme oli otsustanud tuua Miša teeäärde taimi nosima. Meie õnnetuseks polnud me ainukesed, kes vaatepildist vaimustusse sattusid. Meie ees seisev karavan tegi kõik neist oleneva, et vaadet blokeerida. Lisaks sellele otsustas üks pensioneas loodusfotograaf, et mõistlik oleks oma auto tee äärde parkida ja mõmmikutele lähemale hiilida. Geniaalne idee, arvestades, et karuemal oli pojake kaasas, keda ta ohtu märgates oma elu hinnaga kaitseks. Stewart ise koosneb ühest tänavast, kus asuvad paar kohvikut ja külalistemaja ning turismiinfokeskus. Järgmisena leidsime ennast juba Ühendriikidest. Nimelt asub Stewartist paari kilomeetri kaugusel üle piiripunkti Hyderi kummituslinnake, kus alaliselt elab umbes paarkümmend inimest. Hyderi peamine turismiatraktsioon on Fish Creek - madal jõeke, mis igal sügisel ummistub ülesvoolu rapsivate lõhedega, muutes selle koha ideaalseks söögilauaks mõmmikutele. Tol päeval valitses Fish Creekis selline koerailm, et isegi grislid lõid metsasügavustes luuslanki. Ainult kajakad olid rohkelt esindatud, nokkides lõheraipeid, kelle jõud oli madalikul raugenud. Hoolimata sombusest ilmast oli vaatlusplatvormile kogunenud rohkearvuline publikum, kes vihmakeepidesse varjununa kannatlikult külma trotsisid. Üks mees oli New Yorkist motikaga kohale kimanud, seitse ööd ja seitse päeva ning lubanud kihlatule pilti maiustavatest karudest. Saime teada, et ta oli ka eelmisel päeval karu oodanud, kuid jõudis kohale tunnike liiga hilja. Mõmmik oli varavalges vatsa täis õginud. Igatahes jäi vahva sõdur meist sinna valvepostile ning väitis, et enne ta sealt ei lahku kui karu pildile jääb. Kuna Fish Creekist edasi kulgev tee lõppeb looduse rüppes, pöörasime otsa ringi ning nagu nõiaväel olime taas tagasi Kanadas. Pärast kerget kõhutäidet Stewartis sõitsime tuldud teed tagasi. Arvestades ilu, mis meie silme ees laiali hargnes, oli see pigem boonuseks kui tüütuks duubelduseks. Sel päeval silmasime veel kolmandatki mõmmikut, ilmselt isast, arvestades tema suurust ja nahaalsust. Nimelt otsutas ta meile näidata vaid oma taguotsa ning seejärel põõsastesse peitu pugeda.
Sel päeval püstitasime me ka oma ühe päeva distantsirekordi, mis küll reisi teises pooles sai üle löödud. Nagu ma juba mainisin, oli teekond Stewartisse üks meeldejäävamaid kogemusi meie kogu reisi jooksul ning sõnadest jääb seekord puudu, et kogetut adekvaatselt edasi anda. Sama ei saa aga öelda järgneva paari päeva kohta, mis leiavad oma koha kirjasõnas juba üsna pea.
No comments:
Post a Comment