Edasi viis tee meid Watson Lake´i, mis on suudmeks meile nii armsaks saanud Stewart-Cassiar Highwayle ja kust edaspidi lookleme mööda maailmakuulsat Alaska Highwayd. Alaska Highway ehitati teise maailmasõja päevil, et lihtsustada USA sõjaväebaaside loomist Alaskale, kaitsmaks seda jaapanlaste võimaliku rünnaku eest. Kuna hirm kamikazede ees oli pimestav, rõhuti algsel ehitusel kvantiteedile. Mammutehitus lõpetati 1942. aasta oktoobris ning 1943. aasta juuniks olid osad lõigud muutunud läbimatuteks. 1960ndatel tuli maantee mõneks ajaks sulgeda, kuna teepervele kuhjunud autovrakid hakkasid liiklust pärssima.
Watson Lake ise on üsna kergesti ununev koht. Linna suurimaks tõmbenumbriks on kujunenud nii öelda märgimets (mitte et läbisõidul olevad turistid sinna oma keha kergendamas käiks), kuhu rändurid üle kogu maailma on memorabiilia üles naelutanud. Märke on igale maitsele - harilikest autonumbrimärkidest kuni puidust nikerdisteni. Meie eredamaks mälestuseks jääb aga kohaliku burgerjointi külastus. Seda mitte suus sulava kotleti arvelt, vaid arve kui sellise puudumise tõttu. Nimelt otsustas üks läbisõidul olnud vanapaar meile lõuna välja käristada, kuna me nendega lauas juttu puhusime. Kes ütles, et tasuta lõunaid ei ole? Kõhud punnis, jalg raske, kihutasime edasi Yukoni territooriumi metropoli, Whitehorse´i, suunas. Tol õhtul me veel Whitehorse´i välja ei jõudnud ning pidime oma laagriplatsi üles seadma Johnson Crossingu karavaniparki, mis meelitas külastajaid, lubades maailma parimaid kaneelirulle. Ette rutates peab mainima, et see polnud teps mitte viimane koht, mis meelitas kundesid kaneelirulli sloganiga. Tagantjärgi targutades tuleb mainida, et hinna ja kvaliteedi suhe oli kaneelirulli puhul sama paigas nagu Jose Aldo lõug peale Conor McGregoriga madistamist. Tegemist polnud mitte parima, vaid enim kukrut kergendava rulliga. Ka ilmataat oli otsustanud meile tol õhtul ninanipsu anda ning tellis Johnson Crossingu kohale vihmametsa mõõtmetes paduvihma. Olime selle stsenaariumiga arvestanud ning kaevasime autosügavustest välja dollaripoest soetatud koormakatte, millest kahe kase ja pagasnikuluugi toel kerkis katusealune, mille all kokata. Pärast käelisi tegevusi ronisime teki alla, et aju arendada.
Järgmisel hommikul lahkusime Johnson Crossingust koos koiduga, et varakult Whitehorse´i jõuda. Kogu Yukoni territooriumil, mis mahutab endasse umbes kümme Eestit, elab 35 000 inimest, kellest omakorda 24 000 toimetavad igapäevaselt Whitehorse´is, muutes linna ainsaks arvestatavaks keskuseks kogu territooriumil. Geograafiline asend mängib suurt rolli metropoli igapäevaelus. Eriti hästi oli seda märgata, kui kogu linna internetiühendus tol hetkel kaotsi läks, kui me parasjagu kütust võtma asusime. Interneti puudumine muutis kaarditasku ning pangaautomaadid kasutuks, seega pidime oma hoiupõrsa haamriga puruks lööma ning saime arve tasutud. Teine huvitav vahejuhtum leidis aset kohalikus Walmartis, kus me puu- ja juurviljaletti taga otsisime. Pärast kolmandat tiiru ümber supermarketi otsustasime abi küsida. Selgus, et kohalik müügimees pole mingisugustest juurikatest midagi kuulnud. Küll aga leidus neil viiskümmend-pakk külmutatud burgereid. Lahkusime Walmartist vaid oma pea käte vahel. Meie õnneks oldi Real Canadian Superstore´is õunte ning banaanide olemasolust teadlikud. Meie jaoks, kes me oleme harjunud suure linna tuledega, tunduvad sellised mugavused nagu kaardimakse ja värsked saadused iseenesest mõistetavatena, kuid elades 60ndast laiuskraadist põhjas, muutuvad need mugavused luksusteks, vähemalt hõredalt asustatud Kanadas on see nii.
Esimeseks vaatamisväärsuseks, mida Whitehorse´is väisata, valisime Miles kanjoni, kus basaltseinad peidavad oma vahele mühiseva Yukoni jõe. See osa Yukoni jõest, mis moodustab Miles kanjoni, on kitsas ning peidab endas salakavalaid madalikke, muutes navigeerimise üsna keerukaks. Seetõttu jätsid paljud "teerajajad" oma elud sinna jõesängi. Põlisasukad uskusid, et uppunute hinged sünnivad uuesti kopranahas. See lahendab müsteeriumi, kuidas kobras Golgate´i reklaamis inimkeelt mõistab.
Päeva teiseks peatuseks oli meil SS Klondike - Yukoni jõe kaldal puhkav aurik, mis 20. sajandi esimesel poolel vedas reisijaid ning kaupa Whitehorse´i ja kaugemal põhjas asuva Dawson City vahel. Aurik oli oma aja kõige kiirem ning usaldusväärsem reisimise vahend hõreda asustusega põhjas, kus kliima ning konarlik maastik pärssis maismaad mööda reisimist ning lennukid polnud veel masstoodangusse jõudnud. SS Klondike oli neist suurim, varustades raskesti ligipääsetavaid asulaid toidu, kütuse ning kõige muu vajalikuga. Aurik oli enamuses restaureeritud ning lastiruum ajakohaste makettidega täidetud, andes fantaasiale ruumi ajas tagasi rännata.
Pärast uudishimu kustutamist suundusime oma ööbimiskohta, milleks seekord oli kohalik hostel. Olime otsustanud hosteli kasuks, kuna planeerisime Whitehorse´is pesu pesta ning omamata seepi ning pesulauda, jäi sõelale vaid masin. Hostelis oli selline atribuut täitsa olemas. Peale selle leidus seal veel mänedžeri näol sõbralik tädi, kes kuuldes, et me Alaskale suundume, lahkelt meile oma karusprei pudeli kinkis. Turvameetmena oli tööle palgatud kutsa, kes iga uue näo enne sisse astumist üle nuusutas. Meie saime märjalt ninalt rohelise tule ning kindlustasime endale ööks varjupaiga. Järgmises osas jõuame rahvusparki, mis on koduks Kanada kõrgeimale tipule, ning ajame karujuttu kohalike pargivalvuritega.
.. teki alla, et aju arendada :D
ReplyDelete