Marko ärkas täna pool kaheksa ning tema üllatuseks (kohati ka minu) ärkasin ka mina samal ajal. Eks ligi kümme tundi sai magatud ka, oligi aeg ärgata ja vahelduseks midagi (tarka) teha. Hommikusöök söödud, jõudsin ma arusaamale, et viimane aeg on kalastamisega algust teha. Marko nõustus ning pärast mõningat õngega madistamist olimegi valmis ja lõime autole hääled sisse.
Nimelt olime juba Eestis rääkinud Marko algatusel, et Kanadas võiks kalal käima hakata. Umbes kaks nädalat tagasi ostsimegi õnge ja aastase kalastamisloa ära. Küll aga olin mina möödunud nädalavahetusel niivõrd väsinud ja kui ma ei eksi, siis ilm ka ei soosinud, seega kalale me ei jõudnud. Nädala sees otsisime kohti, kus võiks õnge vette visata ning otsustasime alustada võimalikult kodu lähedalt, sest jaheda ilmaga eriti kaugele ei kipu, et päev otsa õues külmetada.
Esimeseks kalastuspaigaks sai Hermitage Park Pond ehk piisava suurusega järv 12 km kaugusel meie kodust. Esialgu oli nalja palju, sest siin on hanesid nii palju, et raske on leida vaba kohta endale. Lisaks on haned nii ülbed, et tulevad sulle ligi ja hirmutamise peale ära ei jookse, pigem tulevad veel lähemale. Kui lõpuks sobiva paiga leidsime, siis võttis natuke aega, et õppida ära, kuidas õng töötab ja kuidas lanti visata. Saime ka sellega hakkama ning lõpuks püüdsime kala ligi kaks ja pool tundi. Oleks kauemgi kalameest mänginud, kuid kahjuks keeras ilm meie vastu.
Ühtegi kala me õnge otsa ei saanud, kuigi paari nägime veest välja hüppamas küll (kahjuks siiski maandusid vette tagasi). Omaette huvitav oli äkitselt märgata kopraonu meist paari meetri kaugusel. Sellegipoolest oli väga tore kogemus ning suure tõenäosusega ei jää see meie viimaseks kalastusretkeks. Nüüdseks hoiame õnge autos ning igal võimalusel lähme sätime end veekogu juurde maha ja viskame õnge vette.
Kopraonu nosimas
No comments:
Post a Comment