Kevade

Kevad on ennast ka preerias kuulutama hakanud. Õigemini küll pauguga ukse lahti löönud. Kuulutajaid on mitmeid. Minul jookseb nina tatti, naabrid niidavad kolm korda nädalas muru (kui talvel oli tavaks teed kraapida nii kaua, kui pealmine asfaltikiht on maha kulunud, siis niitmise puhul kehtib nö "künna põldu" reegel), kohalikud kannavad ainsa kehakattena spiidosid (mis ei erine tegelikult kuigivõrd talvisest trendist) ning tööstushani on lõpuks väikse tibupoja välja haudunud. Pean selgituseks lisama, et tööstushani on tavahane alamliik, kellele meeldib pesitseda industriaalalade läheduses, toitudes inimtegevusega kaasnevatest jääkidest nagu Tim Hortonsi sõõrikud ja mäki friikad. Viiekümnenda tänava tööstuspark, kus asuvad ka meie töökohad, on inimrooja kohapealt äärmiselt viljakas pind. Seega ei tulnud meile üllatusena, kui üks armas hanepaar ennast sinna paari-kolme kuu eest elama sättis. Emahani ehitas All Weather Windows´i tehase külje alla pesa ning isahani käis agaralt jääke kokku vedamas. Aeg lendas, üha varem kanda kinnitav koidukuma neelas pikad pimedad ööd endasse ning päike sulatas rokase lume, paljastades tumedad õlilaigud asfaltil. Emahani istus stoilise rahuga pesal ning põrnitses ennastunustavalt Rock n Wash autopesulat. Kuni möödunud teisipäevani. Kümnetunnine tööpäev selja taga, sõitsime väsinuna kodu poole, kui märkasime äkitselt, et pesa on tühi. Üle ristmiku kiigates märkasime värskeid vanemaid oma võsukesega ringi uudistamas. Tibupoja kleenukesed koivad jõudsid teda vaevu kanda. Ometi õnnestus tal vanemate heakskiitva pilgu saatel end äärekivist üles upitada. Jääb üle vaid loota, et mõni nelja summutiga nahaal tibust hanerasvaplekki ei tee. Tibupoja sünni juures meil viibida ei õnnestunud, kuna seiklesime samal ajal nelisada kilomeetrit eemal lumiste mäetippude keskel.

Reedel, üsna samal ajal kui Mai tööd rügas (mina töötan nüüd neli päeva nädalas, kuna majandussurutis pani kogu kompanii kvaratali kasumi nahka), pakkisin mina kogu meie maise vara kokku ning pressisin eritellimusel valminud ratastel voodisse. Pärastlõunal asusime teele Kootenay lagendike poole, kus pererahva sõbrad Duncan ja Rhonda meile lahkelt muruplatsi olid eraldanud. Kui eelnevatel kordadel olime mägedesse minnes kasutanud üht kahest suuremast maanteest (idast läände kulgevat Yellowhead'i või sellega risti lõikuvat Calgary Trail'i), siis seekord sai sisemine hipster meist võitu ning otsustasime mainstream liiklemise asemel kasutada kõrvalteid. Igati õige otsus tagantjärele tõdedes. Sõit kulges oodatust kiiremini, kurvilised teed kulgesid läbi lopsaka roheluse ning Walmartide ja muude kapitalismi kandvate kuubikute asemel palistasid teeserva rantšod, järvekesed ning viljapõllud. Õhtuhämaruses jõudsime sihtpunkti, millel nimeks Cavalcade Campgrounds (ammustest aegadest seda koduks kutsunud indaanirahva järgi) ning jäime ootama Annit, kes meiega ühinema pidi. Pärast mõningast seiklemist hakkas ka Anni eriline valge Toyota pargiväravast paistma. Eriliseks teeb selle manuaalkäigukast, mis on siinmail sama haruldane nähtus nagu must leib. Pärast väikest jalutuskäiku ümber telkimisala suundusime oma konservikarpi, kus kompaktselt, justkui küliti kilud, unne suikusime. Laupäeva hommikul ärgates raputasime üle keskmise kõvast voodist tekkinud rammestuse õlgadelt, praadisime endale propaani toel lõuna ning küsisime Duncanilt nõu, kuhu poole rändama minna. Valik langes spontaansele ekslemisele. Kuna kämpla oli mägedest ümbritsetud, otsustasime pürgida ikka ülespoole, et hea õnne korral avada vaated kaugemale, kui silm seletab. Taat oli meile matkale kaasa pakkinud keskmise oktoobrikuu ilma vürtsitatud kerge uduvihma ja tuuleiilidega. See meid ei morjendanud ning eht eestlasliku jonnakusega trampisime mööda mäekülge looklevat rada tipu suunas. Üsna teekonna alguses juhtusime kokku teise grupi matkasellidega, kes püüdsid pikksilmaga võsast karu üles leida. Nende tunnistuste järgi olime oja ületades karust üsna lähedalt möödunud. Uurisime ja puurisime, kuidas silm seletas, aga peale mõne söestunud kännu muud taamalt paistmas polnud. Pea poolel maal tippu ehmatas meid äkiline trampimine, mis ülevalt meie suunas liikus. Üsna pea hakkas kurvi tagant paistma koer, kellele järgnes ratsanik uhkel hobusel. Ohhetasime ja ahhetasime, vahetasime viisakusi ning Mai tegi pilti. Pärast seda kappas ratsanik mööda mäekülge allapoole ning meie rühkisime gravitatsiooni trotsides edasi. Kuidas ratsanik mööda vähem kui poole meetri laiust kuristiku serval kulgevat matkarada, millel isegi inimese jalg kergelt libastuda võib, hobu seljas üles sai, jääbki mõistatuseks. Ilmselt peitub saladus aastakümnete pikkuses kogemustepagasis, hobuse üüratus ahtris ning peas (peata ratsanik vaevalt nii täpselt oma loomaga manööverdaks). Mida hõredamaks muutus õhk, seda markantsemaks kiskus ka piir jalgealuse ja vabalanguse vahel. Aeg-ajalt tugijalaga kuristiku äärt kombates liikusime sihikindlalt edasi. Üsna pea tuli lahtise kiviklibu kiuste sisse lülitada nelikvedu, et vedelal pinnasel libastumist vältida. Kuni äkitselt maa jalge all muutus laugemaks ning saime pilvepiiriga üheks. Sõna otseses mõttes. Lumesadu ja sombune ilm muutsid nähtavuse mäetipus üsna kesiseks. Meid see ei muserdanud. Värskest vallutusest joovastunud, valisime igaüks endale kivi, et asetada see tippu kaunistavasse kuhilasse, mis oli tekkinud läbi varasemate vallutajate käte. Näljast tudisevate põlvede kiuste alustasime üsna pea retke kodu poole. Olgu mainitud, et allaminek osutus isegi keerukamaks kui tippu ronimine. Keegi siiski kurusse ei potsatanud ning kõik kolm matkaselli jõudsid pärast kuuetunnist katsumust väsinute ning mudastena kämplasse. Pärast kehakinnitust ja jäist jalavanni jutustasime oma vallutusest kaaskämpijatele, kes küll enne kaamerasilma läbi kogunenud tõestusmaterjali eksponeerimist meid uskuda ei tahtnud. Vaatamata jahedale ilmale, suikusime õhtupimeduse saabudes magusasse unne ja põõnasime kuni üheksani hommikul.

Esimene katsumus..

..ületatud!

Vasakpoolne koer on Mauka, seega tervitused Maukale!

Motivatsioon on laes

Tee polnud lihtne

Uudistaja

Poolel teel mäkke

Kohal! Kohustuslik kivi asetamine

Otsustasime minna ka teist mäge vallutama..

..kuid olles juba pilvedes, otsustasime nähtavuse taastamiseks siiski tagasi alla minna

Pühapäeva hommikul siras mägede kohal taas päike. Eilne ronimine jalgades, otsustasime seekord kergema matka kasuks. Raja nimeks Siffleur Falls, mis kulgeb mööda North Saskatchewani jõge ning peidab endas kolme koske. Ilusast ilmast energiat ammutades tatsasime tempokalt edasi. Kuna esimese koseni kulgenud teekond jäi lühikeseks, sammusime lõbusalt edasi teiseni. Teisest kosest möödudes lõi taas lõkkele rahvuslik jonnakus, millele assisteeris uudishimu. Niisiis kõmpisime aga edasi, kuni ühel hetkel tegi jõesäng täisnurkse keeru ja meie kannatus katkes. Pöördusime tagasiteele, kinnitades endile, et ega raja lõpp endas midagi ennenägematut niikuinii ei peidaks. Leidsime kose kõrval kividel mõnusa aseme lesimiseks ning poetasime jalad jäisesse vette, et varvaste vahele kasvanud seeni kasta. Kämpimisplatsile tagasi jõudnud, premeerisime endid mehise kehakinnitusega. Aeg lendas linnutiivul ning üsna pea pidime hüvasti jätma Anniga, kes töömesilase kombel riigipühal inventuuri tegema tõttas. Meie suundusime edasi jõe äärde, et kalastamist harjutada. Vool kohalikus mägijões tahtis ritva käest ära kiskuda, seega piirdus õhtune kalasaak Rigas Gold sprotikarbiga, mille me olime Edmontonist kaasa haaranud. Sprotid külakostiks, suundusime Duncani ja Rhonda ratastel koju, kus jutustasime elulistel teemadel kuni hiliste õhtutundideni.

Esmaspäeva hommikul soovisime oma uutele sõpradele kõike paremat ning asusime koduteele. Teepervel möödusime karjast mägilammastest kes täisnurksel mäeküljel seistes rohtu mugisid. Ilmselt on neil kapjade all iminapad, mis hoiavad neid maha potsatamast. Tee pealt korjasime üles kaks puuküürnikku, kes priiküüdiga end meie seljas Edmontoni transportisid. Mai oma teekond lõppes juuksepiiril ilma kehakinnituseta. Minu kaaslane sai enne lapikuks moondumist ka veidi verd rüübata. Jääb vaid üle loota, et õed puugid meile mälestuseks entsefaliiti ei jätnud.

Edmontonis on kombeks, et kevad üle nädala ei kesta. Homseks ennustatakse 28 soojakraadi ning ülehomme hakkab termomeeter juba kolmandat kümmet kompama. Tundub et kurikuulsalt lühikesel Kanada suvel on pikad jalad nagu Carmen Kassil, ulatudes mai keskelt kuni septembri sügavustesse. Kummik kuivaks, Eestimaa!