Kanadas oldud aastate jooksul olen ma erinevatel põhjustel külastanud umbes nelja erinevat kliinikut kokku vist üle kümne korra. Üheks põhjuseks on see, et siin on tervishoid rohkem kättesaadav kui Eestis. Oleneb muidugi, mis probleemiks on ning mida kliinikult või arstilt ootad. Siin on tohutult palju walk-in kliinikuid, kuhu võid lihtsalt sisse astuda ning elavas järjekorras oma korda oodata. Vahel läheb kiiremini, vahel võid oma tunnike-poolteist oodata, aga sellest kauem pole ma küll pidanud ootama, et abi saada. Vaid ühel korral olen käinud erakorralises meditsiiniosakonnas ning sealgi ootasin vaid vist pool tunnikest. Oli rahulik õhtu.
Samas oleneb, millist abi loodad saada. Walk-in kliinikud töötavad põhimõttel, et tegelevad iga patsiendiga umbes 10 minutit ning siis liiguvad edasi järgmise juurde. Ehk siis kohati nagu konveiermeetod. Minu jaoks on see aga natuke hirmutav. Näide tänasest päevast - nimelt ärkasin eile hommikul üles ning ülaselja parem pool oli kuidagi kange ja valus. Läksime jalutama ning tundsin, et sügavalt hingata on raske. Tegime lihtsa järelduse, et ju olen kuidagi selja ära tõmmanud. Õhtupoole käisime trennis, mis kujutas endast ette seda, et Marko tegi trenni ning mina lamasin vesimassaažilaual 20 minutit ning seejärel väntasin ratast, kus selg oli üpriski paigal. Täna hommikul ärkasin üles ning valu oli liikunud rohkem keskele ning sügavalt hingata oli nõnda raske, et pisar kiskus silma. Otsisin internetist abi ning püüdsin teha erinevaid venitusharjutusi, kuid kui järgmine laar soolaseid pisaraid silma kiskusid, läksin kaasa Marko mõttega arsti juurde minna. Nii me siis jõudsimegi järjekordsesse walk-in kliinikusse, kus ootejärjekorras olles kadus mul igasugune tuju ja lootus arstilt abi saada. Esmalt oli juba vastuvõtt külm (eks me oleme siin Kanada sooja ja sõbraliku vastuvõtuga ära harjunud, sest selline külm vastuvõtt oleks Eestis täiesti tavaline), teised patsiendid luristasid tatti, blokeerisid liikumist, köhisid ja loopisid oma jalgu igale poole. Lõpuks kui arsti kabinetti jõudsin, sain veel oma 10 minutit oodata ning seejärel möödusid elu kiireimad kaks minutit arstiga vesteldes. Järjekordne hirmutav kogemus, mille tulemusena kirjutati mulle välja tabletid, ilma et ma oleks jõudnud kogu oma loo ära rääkida. Ma tean, et ma räägin päris palju, aga arstina võiks ju kogu lugu teada, enne kui tablette välja kirjutama hakkad. Kui proovisin natuke lisainfot anda, et kindlaks teha, kas mul ikka on (just) neid tablette vaja, siis seda võttis ta kui minu protesti ning segas mu jutule kiirelt vahele ning viie sekundiga andis mulle ka saatekirja röntgenisse. Ja visiit oligi läbi. Vaevu jõudsin küsida, kas ma ikka vaikselt venitada tohin. Tolleks hetkeks nägin ma juba parem välja, sest venitamine oli ilmselt tulemusi andnud ning väike jalutuskäik tegi ka head, sai lihased natuke soojaks. Apteegist otsustasin hoopis käsiravimeid osta, mida arst samuti mokaotsast soovitas, ning saatekirja röntgenile ja retseptiravimid toppisin igaks juhuks kotti, juhuks kui homme peaks hullem päev olema. Praeguseks saan juba paremini hingata, ehkki hingamine ja liikumine on siiski vaevaline.
Ühe meeldiva arsti olen ma siin endale siiski leidnud. Täna oli too kliinik kahjuks suletud. Seega pole ma lootust kaotanud ning neljapäeval lähen ma nagunii ta visiidile, seega kui olukord hullemaks läheb, küll siis räägin ka sellest.
Perearste on siin kahjuks raske leida, sest nagu Eestis, on head perearstid ka siin juba ammu hõivatud ning uusi patsiente naljalt juurde ei võta. Pealegi peab ka siin perearsti vastuvõtule saamiseks kauem ootama ning mõne murega lihtsalt väga kaua oodata ei kannata.
Küll aga pani mõtlema, et ju seetõttu siin nii paljud inimesed igasugu tablette söövadki - mina isiklikult olen sattunud nii paljude arstide peale siin (just walk-in kliinikus), kes pigem kiiresti mulle mingisugused tabletid välja kirjutaks kui küsimusi esitaks ja püüaks esialgu ehk muid lahendusi leida, kui lihtsalt tablette peale suruda. Mina läksin täna kliinikusse just selle eesmärgiga, et arstilt uurida, kas ja milliseid venitusharjutusi peaksin tegema, ning kas internetist leitu vastab tõele, et peaks tegema ka nn šhokki lihastele, hoides vaheldumisi külma ja kuuma vaevuseid põhjustava lihase peal.
Üldjoontes on aga hea, et sellised võimalused siin olemas on - astud aga sisse ning saad üsna kiirelt abi. Pealegi on Alberta elanikele tervishoid tasuta. Näiteks jõudsin ma umbes kuu aega tagasi järeldusele, et mu juuste seisukord on tõesti päris kehv ning vajab professionaalide abi. Viimase kahe ja poole aasta jooksul olen küsinud umbes kümnelt erinevalt juuksurilt abi ja nende arvamust, proovinud igasugu erinevaid salongitooteid (shampoone, palsameid, maske, õlisid, spreisid, ....), aga miski pole aidanud. Niisiis läksin septembri alguses esmaspäevasel päeval siinsesse kodu lähedal asuvasse walk-in kliinikusse, sain poole tunni jooksul arsti juurde. Arst oli väga meeldiv, kuulas mu mured ära, kuid ütles kohe alguses, et see pole just tema eriala, aga sellegi poolest esitas küsimusi ning otsustas saata mu vereanalüüse tegema, et esmalt välja selgitada, kas näitajad on korras. Järgmisel päeval sain vereanalüüsid tehtud ning neljapäeval helistati mulle kliinikust ning pandi reede õhtuks arsti juurde aeg. Seega sain ma ühe nädalaga oma mured arstile kurdetud, vereanalüüsid võetud, tulemused teada ning saatekirja dermatoloogi juurde. Tahes tahtmata võrdlen antud olukorda Eestiga ning kahjuks kahtlen, et seal need asjad nii kiirelt käiksid. Pole ju tegu teab mis surmahaigusega. Dermatoloogi vastuvõtule saan siiski novembri alguses, aga pole hullu, sest vaevalt, et nüüd paari kuuga olukord kriitiliseks läheb. Niisiis olen saanud tunda nii negatiivseid kui positiivseid kogemusi seoses siinse tervishoiuga ning üldpildis on hea meel, et vajadusel on abi alati olemas. Siiski tuleb ise rohkem eeltööd teha ning vajadusel lihtsalt vahele segada ning arsti oma küsimuste ja infoga tulistada. Näiteks ühel varasemal korral pakkus arst mulle ühe lahenduse mu murele välja, aga minu küsimuse peale, et millega tegu on, palus ta mul kodus Googeldada ja seejärel otsustada. Proovisin uuesti küsida, aga sain sama vastuse.
Praegu siis venitan ja palvetan, et venitamine ja valuvaigistid aitaks ning homme õhk paremini läbi käiks.
No comments:
Post a Comment