Tuhast tõusnud

Pärast kolmekuulist pausi olen lõpuks võtnud ennast kokku, istunud maha ja otsustanud midagi munadepühade auks kirja panna. Tormilised ajad Maarjamaa pinnal ja Euroopa õhuruumis, kus meer pillub jäsemeid ja sakslased võtavad šnitti jaapani kamikazedelt, pole meie preeriaidülli rikkunud. Elu veereb stoilises rahus musta augu poole nagu Ronnie O'Sullivani kuulid snuukrilaual, ainukeseks erinevuseks augu sügavus. Kõlab nagu must kass istuks õlal. Tegelikult pole elul häda midagi. Kerge rutiin on vahelduseks väga lõõgastav. Mida kuumemaks kevadised päiksekiired Edmontoni auklikku asfalti kiiritavad, seda tihedamaks muutub ka meie graafik. Uue viisa taotlemine seisab ukse ees ning kõikvõimalik paberimajandus tõotab kasvada kolm korda üle pea. Positiivse külje pealt tähendab soojem ilm rohkem võimalusi kaeda kohalike rahvusparkide lõputuid matkaradu. algust teeme juba ületuleval nädalavahetusel, kui võtame kampa oma kaasimmigrantidest sõbrad Calgaryst ja põrutame Kaljumäestiku "väravasse" Canmore`i. Kanada Kaljumäestik on nagu kama kuumal suvepäeval - iial ei saa küllalt. Nüüd aga tulevikust möödanikku ning meie tegemistest lihavõttepühade pikal nädalavahetusel.

Esmalt tahan ma poosetada oma viimase kolme kuu suurima kordamineku taustal. Nimelt õnnestus mul hankida piletid tuleva suve suursündmusele Edmontonis. Selleks pidin ma ärkama ühel talvisel märtsikuu pühapäeval enne kui suur seier kahekohalistesse arvudesse sisenes, istuma arvuti taha, sisestama oma tutika krediitkaardi numbrid vastavatesse lahtritesse ning voilaaa...olin soetanud piletid...trummipõrin...Nicki Minaji kontserdile! Pärast "Anaconda" video vaatamist ei jäänud mul muud üle kui kirele järele anda ning maksta ennast vaese omaks, et suvel punnissilmil kõiki neid lavalaudu muljuvaid tagumente kiigata. Rahvas ei pea pettuma. Välja reklaamiti, et liikumas võib näha rohkem jalustrabavaid ahtreid kui Sydney jahisadamas Austraalia Päeval. Õnge läksite...ma loodan. Tegelikkuses olen ma nüüd kahe AC DC pileti võrra rikkam. Austraalia rokisaurused väisavad oma maailmaturnee käigus Edmontoni 20. septembril. Piletid müüdi välja mõne tunniga, mis tõestab, et kõik rokipeerud pole veel mullaks saanud ning rahvas hindab endiselt Angus Youngi kidrasoolosid vähemalt sama kõrgelt kui kahe kolossaalse kannika võdistamist või deejay David Guetta küünemusta bassinupul. Ainuke asi, mis seoses kontserdiga veidi murettekitav tundub, on asjaolu, et meie viisad leiavad lõpu 7. septembril. Lisamotivatsiooni PR-i (permanent residency) taotlemiseks.

Möödunud nädalavahetusel võtsime ette kolmetunnise autosõidu Calgarysse, et külastada oma sõpru ning maha pidada esimesed mitteametlikud Calgary meistrivõistlused munakoksimises. Alustasime teed reede hommikul - päike siras kõrgel taevas ja teeolud olid soosivad. Seega kulgesime muretult lehmi loendades olümpialinna poole. Seitsmesaja kahekümne kuue lehma pärast olimegi juba linnapiiril ning üsna pea Anni ja Indreku uue kodu lävel. Pärast planeerimist otsustasime, et lähme külastame kohalikku olümpiaküla, mis aasta enne minu sündi võõrustas maailma talispordi paremikku ning kus kirjutasid ennast spordiajalukku sellised legendid nagu Jamaika bobikelgukoondis, kes andsid ainest üheks kõigi aegade parimaks spordifilmiks, mis Hollywoodi seinte vahelt ilmavalgust näinud, ning Eddie The Eagle, kes potsatas rahva ovatsioonide saatel suusahüppetornidest alla kui hunnik sooja si**a kajaka taguotsast. Medaleid jagus ka meitele, kui Allar Levandi suusatas ennast kahevõistluse individuaaldistantsil pronksile. Pärast kohustuslikke pilte Jamaika bobikoondise roostes kelgus suundusime lähedal asuvasse spordimuuseumi, lootuses leida Levandi nimi mõnelt autahvlilt. Jõudsime spordimuuseumi kaks minutit enne viit ning nagu naljaninast administraator meile peagi teatavaks tegi, sulgeb muuseum uksed täpselt kell viis. Samuti andis ta meile teada, et antud muuseum köidab endas eranditult kanadalaste sportlikke saavutusi, seega jäi meil Allar leidmata. Suur Reede õhtusse tiksumas suundusime Ehtsasse Kanada Superpoodi (niimoodi vähemalt nimi väidab), et soetada õhtusöögiks tarvilikku. Pärast mehist kehakinnitust ning jutlemist suikusime õndsasse unne, et laupäeval sirge seljaga linna avastada. Laupäeva hommikul suundusime kesklinna, täpsemalt Olympic Plazasse, et leida sealt Allar Levandi nimi pronksi taotult. Selle asemel ootas meid hunnik politseivägivalla vastu protestijaid ning paar üleelusuuruses mammit, kes hoidsid käes tahvlit kirjaga "Ka naine on inimene". Jätsime Allari sinnapaika ning otsustasime teha jalutuskäigu südalinnas. Kuna ilm oli põhjamaiselt karge ning tuuline, kulges jala liiklemine üsna vaevaliselt. Vahepeal juba kevadsoojaga harjunud nosplid muutusid poole tunniga punetavateks ning sama tatisteks kui Lembitu Kuuse mikker peale Holmenkolleni maratoni. Hääletasime tubasemate tegevuste kasuks ning suundusime kinno, et kaeda ära Kiirete ja Vihaste viimane füüsikaseadusi eirav, kuid südamlik linateos. Publikum ei pidanud ka seekord pettuma. Mürglit pakuti täie raha eest ning muidu väga sõnaaher Vin Diesel näitas oma õrnemat külge, pidades maha märulifilmi ajaloo südamlikuima monoloogi, mis tõi pisara silma ka kõige staažikamatel rullnokkadel. Bensiinaurud peas suundusime Costcosse munade jahile.

Nimelt olime pühapäevaks registreerunud kohalikele munakoksimise meistrivõistlustele. Selle tarvis oli vaja välja valida karp võitlusmune. Munad pihus panime kodu poole ajama, et alustada ettevalmistusi. Valisime hoolikalt endale, kes kaks kes kolm muna, mähkisime nad sibulakoortesse, et anda igale võitlustulle asuvale munale oma imago, ning poetasime sangarid potti. Kaardimängu käigus ununes podisev pott täiesti ning võitlusmunad keesid kõvaks kui kumm, mis aga lisas vaid vürtsi niigi pingelisele ettevalmistusele. Pärast munade vabastamist nende niidist, ajalehest ning sibulakoortest koosnevast kookonist võtsime hetke, et imetleda oma käsitööd. Mai osutus iseäranis osavaks, värvides lumivalge muna ühtlaselt pruuniks. Seejärel ootas ees kaalumine. Et osaleda koksimisel ei tohtinud muna kaaluda rohkem kui 65 grammi. Kõik munad olid dieediga kümnesse tabanud ning kedagi eemaldada ei tulnud. Võitlusele registreerumine pidi algama kell üheksa pühapäeva hommikul.

Nagu selgus polnud keegi vaevunud oma muna õigeks ajaks registreerida. Seega tuli maha pidada hiline registreerimine, kus kõige silmapaistvamaks osaks oli kahtlemata nime valik. Eelmisel õhtul toimunud loosimise tulemusena kohtusid poolfinaalides Karistaja (mina) ja Kuvalda (Indrek) ning Välk (Mai) ja Purustaja (Anni). Pingeliste ning taktikaliselt äärmiselt kõrgetasemeliste poolfinaalide tulemusena jõudsid finaali Välk ning Kuvalda. Finaal kulges Kuvalda taktikepi all, kes ründas esimesena. Pärast esimest koksu ei tuvastatud kummalgi munal ühtki mõra. Kuvalda juba kindlana tundunud võit keerati hetkega pea peale kui Välk kasutas ära oponendi hetkelise hajameelsuse, rünnates teravalt ning otsustavalt. Äkkrünnaku tagajärjel purunes Kuvalda koor täielikult ning Välk võis juubeldada. Calgary esimene meisterkoksaja oli selgunud. Pärast tšempionaati kosutasime oma kurnatud kehi piruka, munapudru ning sprotivõileibadega. Peagi oli aeg jätta jumalaga ning asuda teele oma Edmontoni kodu poole. Peatse kohtumiseni mägedes ning meie juhtumisi lugedes.