2018. aasta suvel sai kambaga jälle USA läänerannikul käidud ning sellest sai ka parajalt pilte ja videosid postitatud. Küll aga pole ammu miskit kirja pandud. Nagu videotelt näha, siis sai möödunud aasta juulis veel kolmepäevane Berg Lake matk läbitud ning augustis külastasime esmakordselt ka Waterton Lakes Rahvusparki. Kõikidelt matkadelt võtsime kaasa hulgi meeldejäävaid mälestusi ja iga kord tõdesime, kui ilus siinne loodus on.
2018. aasta suve lõpus kolisime Edmontoni keskelt lõunapoolsesse linnaäärsesse nurka ning mõni nädal hiljem liitus meiega uus pereliige. Et kõik ilusti koju ära mahuks, sai ka uus kodu väheke suurem välja vaadatud ning natuke rahulikumas piirkonnas. Piirkond ise on huvitav.. Vahel on tunne nagu oleks läänestatud Mumbais. Nimelt oleme täitsa keset India kommuuni. Olgu-olgu, olukord pole nii dramaatiline kui esimene pilt, mis silme ette manas, aga võttis natuke harjumist sellegipoolest. Kultuuriline erinevus on kindel, mis kindel.
Niisiis.. uus pereliige? Tere tulemast, Monkey!
Monkey on nüüdseks umbes kolmeaastane labrador-retriiver X ? tõugu isane koer, kelle võtsime varjupaigast. Viimase andmete järgi leiti Monkey möödunud aasta maikuus kuskilt põhjast, ilmselt põliselanike reservaadist, kus kodutud koerad on päris suureks probleemiks. Nii nad tuuakse heategevuslike organisatsioonide poolt suurematesse linnadesse, kus püütakse neile kodu leida. Monkey ei osanud alguses ühtegi käsklust ja polnud varem inimestega koos siseruumides elanud. Aasta hiljem võib rahumeeli öelda, et ta naudib oma kodust elu täiel rindel.
Monkeyst võiksin ma rääkida tunde, kui mitte päevi. Täna aga eriti rohkem ei viitsi.. Ja nii meil see aeg möödunud ongi. Harjutada ennast uue pereliikmega ja harjutada uut pereliiget meiega. Treenida ennast ja treenida koera. Päevad mööduvad nii kiirelt, et ei jõua ära imestada, kuhu see aeg kaob. Sestap on ka blogi unarusse jäänud, sest prioriteedid on muutunud. Ütlen ausalt, esimesed 7 kuud olid tohutult rasked, seda meile kõigile. Siiani on veel pikk tee minna, aga nüüdseks oleme omadega nii kaugel, et kõiki asju läbi ei närita, autos või toas kõrvakilede vastupidamist ei katsetata ja osatakse ka niisama rahulikult olla, isegi kui igav hakkab. Seda mitte küll alati, aga näiteks 4 kuud tagasi poleks elutoas arvutis istumine kõne allagi tulnud.
Vot siuksed lood. Möödunud aasta oktoobris käisime Monkeyga mägedes, aga siis tegime pikema pausi. Maikuu lõpus käisime uuesti mägedes, aga siis oli olukord teine. Nimelt muutub Monkey päris närviliseks, kui miski muutub - olgu see miski siis keskkond, inimesed tema ümber, liigutused (näiteks kodus trenni tegemine) või mõni muu tegur. Nõnda ta siis karjus esimesed kaks tundi ilma pikema pausita, nii et kõigil olid närvid läbi. Esimene päev oli raske, seevastu teine päev oli väga tore, aga siiski võtsime vastu otsuse eesolev öö kodus magada. Juunikuus käis meil minu ema külas ja veetsime 11 päeva erinevaid Alberta ja BC rahvusparke külastades. Monkey veetis selle aja kennelis. Augustis tulevad uued külalised Eestis ja jällegi lähme Alberta rahvusparke külastama ja mägesid vallutama, ka sel korral ilma Monkeyta. Looetavasti on uueks aastaks Monkey juba natuke enesekindlam ja uued kohad ei ole enam nii hirmutavad. Tänase seisuga jääb see vaid unistuseks, et Monkeyga mägesid vallutama minna.
See-eest on siin üks video juunikuistest matkadest emaga.
No comments:
Post a Comment