Mai alguses õnnestus meil oma tihedasse mugavuspagulase graafikusse suruda lühike puhkus peesitajate mekas Floridas. Seda, miks Floridat kutsutakse hellitavalt Sunshine state'iks saime omal nahal kogeda juba esimesel rannapäeval. Lennureisist midagi rabavat muljetada pole. Kogu marsruut Edmonton-Toronto-Orlando kulges üsna igaval toonil. Mul õnnestus esimesel lõigul sattuda ritta, kus jagasin kolme istekohta vaid ühe mustanahalise mehega. Boonusena oli too veel üsna kõrend, seega sai ennast laiali laotada nagu suitsulest Balti jaama turul. Torontosse jõudes pidin aega parajaks tegema terminali ühest otsast teise tallates, et Mai jõuaks oma teraslinnuga järgi. Nimelt broneerisime lennud eri aegadel ja kokku õnnestus sättida vaid Toronto-Orlando ots. Kõik sujus õlitatult ning idaranniku aja järgi umbes kell viis õhtul maandusime Orlando lennujaamas. Edasi pidime välja nõudma oma rendisuksu. Meie üllatuseks võttis kogu protsess Avise järjekorda astumisest kuni auto käivitamiseni aega ligikaudu sama kaua kui lend Torontost Orlandosse. Ajakulu aitasid kasvatada aegunud krediitkaart, personalipuudus ja paks mühakas ühendkuningriigist, kes oli ennast istutanud paar klienti ettepoole. Lontrus kostitas rendisabas seisjaid huumoriga, mis pani mul kõrvad peas kihelema ning käed püksitaskuid kobama, lootuses, et äkki on mõni žiletitera sinna ära eksinud ning õnnestuks enda peal kiire Van Goghi stiilis kirurgia korda saata. Õnnetuseks meenus, et olin just lennu pealt maha astunud ja kõik matšeeted ja Gerberi nuga olid juba Edmontonis konfiskeeritud. Küüned olid samuti värskelt viilitud ja kõrvavaikugi jäi kuulmetoru blokeerimiseks vajaka. Nõnda tuli seista ja kannatada. Rattad alla saanuna lahkusime sealt jumalast maha jäetud kohast kummivilinal Orange Cosmos Boulevardi suunas, kus asus meie la Casa. Maja tundus meiesuguste korterirottide jaoks üsna luksuslik. Villas oli kokku kuus magamistuba, igaüks oma vannitoaga.Väljas asus bassein koos grillimisalaga, et saaks pärast sütel kõndi varbad likku pista. Majatuur tehtud ja grillkoivad lutsutatud, tõmbasime oma rasvaste näppudega teki üle pea ning magasime lennutunde tasa.
Järgmisele päevale planeerisime Atlandi ookeanis hullamise. Kuna peatusime üsna Orlando lähistel, tuli idakaldale jõudmiseks umbes poolteist tundi rooli taga veeta. Tollipunktid eeskujulikult läbitud, jõudsime Cocoa Beachi, kus tervitas meid subtroopiline leitsak. Mai oli ettenägelikult kaasa pakkinud väikse topsi päiksekreemiga (no sellise, kuhu pöial sisse ei mahu, aga väikse sõrmega saab koukida küll). Tõmbasime näole sõjamaalingud ning otsusasime keha jaoks soetada sprei. Kihk soolast vett neelata seljatas terve mõistuse, seega lükkasime päikesesprei ostu hilisemaks. Kolossaalne viga nagu hiljem selgus. Ma veel laususin veidi ülbel toonil, et olen Austraalias käinud ja seal võib melanoom läbi plekk-katuse ka külge hakata. Lainetes solberdades (Mai solberdas nii agaralt, et üks suurem murdlaine oleks tal äärepealt kaela paigast sõitnud) lendas aeg nagu toonekurg Tiit õhtukuma suunas. Ühel hetkel avastasime, et oleks mõistlik hakata kodu suunas liikuma, et ööpimeduses välja roomavaid elukaid vältida. Pluusi selga sikutades selgus tõsiasi, et Austraalia UV karastusest oli Sunshine state'i päikse vastu vähe tolku. Kõhupekk hakkas juba kurjakuulutavalt rõõsat jumet omastama ning õlad kuumutasid nagu oleks Kase Reinu viht neist Saku saunalaval üle käinud. Aint moll oli endiselt valge kui lubjakivi, eksponeerides topsiku seest kougitud kreemi tõhusust. Koju jõudes viskasin veidikeseks voodisse siruli ning Mai läks ennast küürima. Päiksepõletuse ja uugava konditsioneeri koosmõjul hakkasin äkitselt värisema nagu Kalevipojad esmaspäevahommikusel Tallinki kruiisil. Püüdsin guugli otsingusse toksida märksõnad "kontrollimatu värin". Häälkäsklus ei toiminud, kuna kokutasin kui alakas alkokaupluses. Vasteks sain "Parkinsoni tõbi". Püüdsin meenutada, kas olin lähiajal lõhestunud isiksuse sündroomi all kannatanud ja enesele teadvustamata illegaalse kaklusklubi asutanud. Ühtegi värsket armi leidmata elimineerisin selle võimaluse ning täpsustasin otsingut. Lõpuks diagnoosisin endal päikesemürgituse. Hakkasin kohe ebays kirste sirvima, kus saaks sajandiks unne suikuda ning lõugasin Maile, et mina talle enam küüslaugusaia ei tee kui tal külmetus on. Dušš kõrvetas selga nagu kupja piits. Kirsiks tordile oli Lebroni lauapõrkest buzzer beater Toronto vastu (ma muutun väga emotsionaalseks kui keegi mu Raptorseid kiusab). Päev nagu persevahatus.
Järgmisel päeval ärkasime päiksepohmellis ning otsustasime oma põrsakarva keredele minimaalsel määral füüsilist tegevust rakendada. Minigolf kvalifitseerus ideaalselt, seega läksime puttimist harjutama. Mu lähimäng ei kannatanud mingit kriitikat, kukkudes samasse kategooriasse skandaaliaegse Tigeriga. Mai seevastu näitas kindlat närvi, sopsates palle auku justkui Bambergi särgis Kullamäe. Samuti hiilgas ta spontaansusega, olles lähedal kolme kivi põrkest ja veelutsust hole in one'ile. Mul tuli mõlemas raundis tunnistada kaotust, seega veetsin ülejäänud päeva torisedes. Käisime ka kohalikus mehhiko restoranis lõunatamas. Toit oli maitsev ja portsjonist jagus ka õhtuks. Vaid teenindus meenutas veidi Gulagi laagri oma. Maid ajas see päris marru ning ilma mu rahustava sõnata oleks keegi ilmselt maisitortillaga kõrvakiilu saanud. Või noo...sinnkanti. Pärastlõuna veetsime kodubasseinis vesikorvpalli mängides. Meisterdasime poroloonist rõnga ning asetasime tooli korvilauaks, et saaks viite miinust mängida. Tundsin end kui Mait Riismani (RIP, vana) ja Kuusmaa ristand, vise aga meenutas Shaqi vabakaid. Muutsin taktikat ning panustasin rohkem Abeljanovi haakidele.
Õhtuhämaruses uudistasime veidi oma ümbruskonda ehk eelmainitud Orange Cosmos Boulevardi. Villad oli kõik ühe kelluga tasandatud, vahet võis teha vaid maja küljes lehviva lipu järgi. Geograafiatunnile tuginedes võis kindlaks määrata, et suvitajaid oli tulnud nii Kanadast, Rootsist kui Islandilt. Ühed lohed polnud lippu heisanud, aga seletasid midagi hispaania keeles kui kõrv ei petnud. Hämaruses hakkas tänav täituma ka igasugu loomariigi asukatega. Gekod olid juba keskpäeval päikse käes peesitanud. Õhtuks oli üks pruuniks kõrbenud, teine läikis rohekalt. California reisi aegadest tuttavad pesukarud olid samuti koivad alla võtnud ning muukisid ühtede õnnetute prügikasti lahti. Ainult Florida kõige kuulsamaid asukaid, krokodille, polnud kuskil näha. Mai rääkis mulle loo, kuidas hiljuti oli üks mehike Orlando lähistel metsast appikarjeid kuulnud ning võssa tõtanud ja seejärel haihtunud. See vaene hing ei osanud kurja karta. ENSV harivad sadistmultifilmid õpetasid mulle juba maast madalast, et krokodillid võivad ka inimkeele ära õppida ning seega ei tulnud Mai lugu mulle mingi üllatusena. Kui keegi mulle soost "Pomogite" karjub, siis ma annan talle abi asemel venekeelse sõimu kiirkursuse. Krokodillid on üldse väga intelligentsed olendid. Peale lingvistilise taibukuse oskavad nad ennast maskeerida ja võivad ära õppida ka pillimängu. Eestis Elroni porgandiga liigeldes võtsin ma alati valvel hoiaku, kui märkasin mõnda mantliga tüüpi, kellel oli kahtlaselt pikk koon. Muidugi võis tegemist olla ka liputaja või hipsteriga, aga parem karta, kui leida end reptiili lõugade vahelt. Järgmisel hommikul asusime taas "teele, jah teele nüüd, pikk on tee", lootes, et Merrit Island Wildlife Refugee poetab silmapiirile mõne soomustatud sookolli, kes meile lõõtsal mõnd Kukerpillide hitti esitaks.
No comments:
Post a Comment