On küll alles nädal möödas sellest, mil Air Canada mu Mexico Cityst Edmontoni tagasi lennutas, kuid emotsioonid on juba pikkade unetundide tõttu mälusoppidesse saadetud. Niisiis päris emotsioonide põhjal siin lahmima ei hakka, aga püüan meelde tuletada, mis ja kus tehtud sai.
Esmaspäeval tööle ei läinud, vaid viisin hoopis Marko tööle ning läksin Walmarti patarei jahile. Kellale oli uut patareid vaja, aga eneselegi üllatuseks ei avanud ma ei Google'it ega Youtube'i juhendite otsimiseks, vaid jäin lootma Walmarti töötajate heatahtlikkusele. Tegu polnud siiski vist hommikuinimestega, sest tol hommikul ma poes kelleltki abi ei saanud. Niisiis võtsin sõbra Youtube'i lahti, mille järel läksin ostsin kõige lihtsama noa, seejärel suundusin poe vetsu (läheb juba kahtlaseks?) ja kookisin kellalt taguse maha. Vana patarei käes, sain lõpuks õige suurusega uue asemele osta. Kuna kaas niisama peale tagasi minna ei tahtnud, siis toppisin jupid taskusse ning kodus kasutasin vana head rätikut ja liitrist klaasist õlipudelit ning surusin kaane tagasi peale. Nõnda ei jäänudki mul palju aega koristamiseks või niisama passimiseks, vaid kiirelt pesust läbi, viimased asjad kotti, pannkoogid pool-vägisi kurku ja juba tuli sõnum, et takso ootab all.
Kimasime rahulikult lennujaama ning 45 minutit hiljem istusin juba oma värava juures maha, et paar tundi õppematerjalide saatel mööda saata ning lõpuks ometi lennuki peale suunduda. Marko ei suutnud eelmisel päeval ära imestada, et ehkki ma alustasin pakkimisega varakult ning kõik oli ju ometi olemas ja planeeritud, siis sellegi poolest võttis pakkimine ja sättimine mul terve päeva. Lisaks veel nood toimetused lennueelsel hommikul ning osa materjalist ja videotest vaatasin esmakordselt alles lennujaamas. Ah et mis videotest ja õppematerjalidest ma räägin? Või kuhu ja miks ma üldse läksin? Kuu aega tagasi uuris ülemus mu käest, mis ma Mexico Citysse minekust arvan. Mis seal ikka arvata - lähme ja teeme ära?!? Nimelt on mu töökaaslased ja ülemused rohkem tööinimesed kui reisisellid. Lisaks on neil Mexico Cityst natuke aegunud arvamus - küll hirmutati mind pisisulidest narkokartellide ja inimröövijateni. Väike Googeldamine annab natuke uuemat infot ning lisaks asus mu hotell linna ühes parimas piirkonnas. Seega meie kohalikud kanadalased minna ei tahtnud, aga noor välismaalasest neiu peaks ilusti hakkama saama, harjunud ju selliste situatsioonidega. Tegu polnud siiski puhkusereisiga, vaid saadeti mind töölähetusele - Mehhiko ja Ladina-Ameerika ühele suurimale plastimessile PlastImagen meie plastikeevitusmasinat presenteerima. Kuu ajaga transformeerusin insenerist müügiinimeseks.
Tagasi lennujaama minnes, siis lõpuks saabus ka minu kord lennukile astuda ja väikse peatusega Vancouveris Mehhiko poole teele asuda. Esimese päeva emotsioonid on pigem negatiivsed - juba Edmontoni lennujaamas hakkas pea valutama, mis Vancouveris aina süvenes ning Mexico Citysse jõudes neelasin oma kolmanda tableti, mis samuti olemist ei kergendanud. Ei aidanud kaasa ka see, et lend Vancouverist Mexico Citysse venis nagu tatt, ajakirja lugeda ei saanud, sest pea valutas ja lisaks hakkas natuke paha. Puudusid ka ekraanid, mille taga oleks aeg kindlasti palju kiiremini möödunud. Teiste soovitusel olin rahavahetuse Mehhiko lennujaama jätnud ning sealseks üllatuseks oli dollari müügihind väiksem kui ostuhind. Mis seal ikka, vahetasin oma raha ära ja hakkasin Uberiga mässama. Mässama seetõttu, et Uberi äpp puikles igati vastu - küll nõudis kinnituskoodi, seejärel oli mu telefoninumbri süsteemis jälle Eesti numbri peale muutnud ja nii ma seal siis konutasin kuskil lennujaama putkade vahel. Õnn mind täielikult ei jätnud, seega sain oma andmed Uberi äpis korda ning lõpuks tuli ka inglise keelt mitterääkiv Arnulfo ja toimetas mind mööda Mexico City auklikke ja hirmuäratavaid teid, mööda slummidest ja elutsevatest lagunevatest majadest minu uude koju järgnevaks nädalaks. Liiklus oli hirmuäratav ning lisaks peavalule hakkas seest ka natuke keerama. Lõpuks jõudsime sihtpunkti, viietärnihotellile kombeks tuldi ja tehti mulle autouks lahti, kust ma siis oma dressides, tossudes ja suurte kõrvaklappidega getolikul kombel välja astusin. Päris kohmetu tunne oli. Viisakalt tutvustati end, haarati mu pagas ja suunati registratsiooni. Viskasin oma krediitkaarti letti, haarasin pagasi ja põgenesin tuppa. Kiire pesu, väike tablett keele alla (see oli siis too kolmas valuvaigisti peavaluga võitlemise vastu) ning teki alla.
Arvestades pikka päeva oleks eeldanud, et magan nagu nott, aga hoopis magasin nagu linnuke. Küll hakkas külm ja küll oli sada muud häda. 6 tundi sain und ja siis passisin üleval. Tegin väikse videokõne Markoga, kes valge inimese kombel tol nädalal taksoga tööl käis, ja hakkasin oma pluuse triikima. Vahetasin mõned sõnumid ning suundusin üle pika aja sööma. Eelmisel päeval oli lõuna jäänud poolikuks, sest isu polnud suur, ja õhtusöök jäi vahele, sest isu lihtsalt ei olnud. Selle tulemusena oli magu kokku kuivanud ja palju süüa ei jõudnudki. Tutvusin meie koostööpartneritega ning mõni tund hiljem suundusime messile ettevalmistusi tegema. Taksosõit ajas jälle pulsi kõrgeks ja südame pahaks.
Läbi häda ja viletsuse saime oma putkad püsti, multimeedia tööle ning pärast paaritunnist maas keevitamist sain kah omale laua. Minu töö koosnes põhiliselt päev otsa plastikeevituse demonstreerimisestning selle kõrvale masina tutvustamisest ja klientide juhendamisest. Aeg läks kiirelt, juba esimese päeva õhtuks hakkas hääl kaduma, pauside jaoks polnud aega, seega lõunad jäid vahele, ja inimesi oli murdu. Vaikselt tutvusin ka oma putkakaaslastega ning esimese päeva lõpuks olid kõik omad inimesed.
Kui kella üheksa paiku õhtul messilt minema saime, siis panid osad otse restorani ning mõnel päeval oli mul võimalus hotellist läbi kalpsata ja heal juhul riideidki vahetada. Seejärel suundus teinegi pool seltskonnast restorani, kus saadeti õhtu mööda kohaliku toidu, mõistust vaigistava joogi ja irooniliste naljade saatel. Muideks, kui hommikul uurisin, et mis snäkke-jooke meil messil on, siis minule kui rohelisele tuli üllatuseks, et poolest päevast hakatakse (koos klientidega) juba õlut libistama ning oma korda ootas külmikus ka pea kaheliitrine tekiila pudel.
Teise päeva hommik jäi mu ainukeseks vaatamisväärsustega tutvumise päevaks. Läksime kaesime väikse seltskonnaga lähedal asuva Chapultepec lossi üle, mida tänapäeval kasutatakse Mehhiko ajaloomuuseumina. Kuna alles tähistati seal pikalt surnute püha, siis selleteemalisi väljapanekuid me põhiliselt nägimegi. See oli ka ainuke päev, mil oma valgele nahale natuke päikest ja kuuma sain. Korraliku turistina lasin mina lühikestes pükstes ja t-särgis ringi, kui kohalikud kandsid minu silmis sügisjakke ning mõni lausa suleveste.
Edasi läks päev nagu ikka - töö-töö-töö ja õhtul söök-jook-pullitegemine. Ehkki vaatamisväärsustega tutvuda ei jõudnud, siis ööelu sai küll parajalt nähtud. Küll käisime kohalikes populaarsetes restodes, karaokebaaris (kus minult muidugi dokumenti küsiti) ja kui seal ära väsisime, võtsime hommikut vastu hotelli baaris. Unetunnid vähenesid hoobilt 6 pealt nelja peale, seejärel paari tunni peale kuni viimasel ööl sain vist poolteist tundi silmi kinni hoida kui kell jälle helises. Tegelikkuses polnud asi nii hull - oleks saanud magada küll, aga mingil veidral põhjusel leidis mu keha igasugu põhjuseid ja vabandusi, et mind aina üles ajada. Seega ajaliselt oli mul aega kauem magada, aga mõistus oli täiesti ärkvel. Tööd see õnneks ei seganud, aga õhtuti andis tunda küll.
Soumaya muuseum
Mina olin meie kamba tore kainekas (mis siiski mu musta huumorit kahjuks või õnneks vaka all ei hoia), kui teised samal ajal kõike lahjemat ja kangemat kõrist alla ajasid. Selle tulemusena sai lauldud (või ka karjutud) paar head laulu, hüpatud kohaliku mendi motikale ning sellega pilte ja videosid tehtud, kui ka niisama lolli mängitud. Seltskond oli meil kirev - eestlane Kanadast, kaks venezuelalast USAst, paarike Venezuelast, kaks kohalikku mehhiklast ning kolm sakslast, kellest üks elab juba viimased 15 aastat Hiinas. Sinna hulka veel mõni kohalik klient. Sealne öine elu on ikka midagi muud - tantsuliigutused on hoopis teised kui see, millega meie eestlased harjunud oleme. Meeleolu on ehk midagi sellist nagu meil Jaanipäeviti pärast paari pudelit viina. Sisuliseks rohkem minema ei hakka, vaid jätan asjaosalistele siinkohal piisavalt privaatsust.
Liiklusest nii palju, et suunatuli on nõrkadele, pigem kas viipa käega ja näita, et oled tulemas, või suru lihtsalt vahele. Pikivahest pole nad midagi kuulnud ning igaüks sõidab sellise kiirusega nagu tahab. Purjus peaga võib ka sõita, lihtsalt pane sajalised armatuurile valmis, juhuks kui politsei peaks kinni pidama. Tegi ka meie juht pulli ja viimasel õhtul sõitis veidi purjakil peaga nagu hullumeelne restorani poole. Üllataval kombel jäin ellu. Ehkki mina olin kaine, siis keeldusin ma sellises liikluses autorooli istumast. Muideks paremates piirkondades kohtad politseid pea iga nuka peal. Midagi, millega ma harjunud pole. Tagantjärele muidugi omaette kogemus kogu see liiklus ja autosõit ja kohalikud kombed ja melu ja elu. Vahelduseks väga mõnus elamus ja keskkonnavahetus.
Töö osas tuleb tulemusi nüüd natuke oodata, aga endale jäi hea tunne sisse. Kohapeal sain oma masina maha müüdud ning positiivset tagasisidet tuli palju. Väidetavalt räägiti minust messi iga nurga peal ning lisaks öeldi, et ma olin ilmselt ainuke, kes terved neli pikka päeva reaalselt ka tööd tegi. Pidin ma ju füüsiliselt keevitama, kui teiste tööks oli peamiselt vaid rääkimine. Vahepeal saatis ka ülemus sõnumeid, uurides, kuidas läheb, ning teada andes, et tegu on ilmselt ühe raskema messiga, sest tavaliselt saadavad nad mitu inimest, aga sel korral läksin mina üksi. See on vist hea märk? Minu esimene mess ja kohe täie tambiga.
Koju tagasi jõudes magasin paar päeva lihtsalt maha ning nüüdseks olen tööl omadega järjele jõudnud, aga mõistus annab kehale järjest signaale, et aeg on talveks kookonisse pugeda ja alles kevadel välja tulla. Kõiksugused vitamiinid minu puhul vist ei tööta, sest ka kohvi ei anna energiat.
No comments:
Post a Comment