Nagu Mai juba lühidalt kirjutas, väisasime üle-eelmisel nädalavahetusel peale pikka pausi taas kohalikku kõrgustikku, mis meile Kanadas veedetud aja jooksul üheks armsamaks sihtpunktiks saanud. Seda Donairi (Kanada sünonüüm kebabile, vürtsitatud salajase komponendi - maguskastmega) putka ning Nashi garaaži kõrval. Öeldakse, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, ja arvestades, et Mai toppis neid oma paarkümmend juba eelmisesse postitusse, siis ega ma pikka juttu puhuma hakkagi.
Kui esmaspäevast neljapäevani töötan ma tavaliselt poole kuueni, siis reedel õnnestus mul poole neljast pageda ja tund hiljem startisime juba Jasperi poole. Kohe linna piiril jäime ummikusse toppama ning järgmine tunnike möödus roomates nagu teod viinamarjaistanduses. See, mis põhjusel ummik tekkis, jäigi müsteeriumiks. Edasine tee kulges juba tuttava mustri järgi - Queeni kuulates ja lehmi loendades. Jasperisse jõudsime videvikus ning kuna meil ühtki majutusasutust broneeritud polnud, hakkasime hoogsalt kämpimisalasid kammima. Edmontoni poolt tulles on esimeseks suuremaks campgroundiks Pocahontas, mis meie tulekuks oli pilgeni täis. Kuna tegemist oli pika nädalavahetusega ning arvestades kanadalaste kirge tihnikus õlle joomise vastu, ei olnud selles midagi üllatavat. Hakkasime vaikselt plaane tegema, kuidas Jasperis võimalikult märkamatu parkimiskoht leida ning seal öö mööda saata. Otsutasime seda siiski viimase õlekõrrena kasutada - a´la fifty-fifty miljonisaates. Kuna sõbrale helistada ei saanud, sest levi kippus jubedalt hakkima, ja publik puudus, vurasime edasi Whistler campgroundi poole, kus oli juba eos silt välja pandud, et pole mõtet väravani sõita. Järgmisena jäi tee peal Wapiti, ning arvestades, et päike paitas nüüd vaid Whistleri mäe kõige teravamat tippu, otsustasime, et kui meid siitki minema aetakse, suundume tagasi Jasperisse. Vanemuine otsustas seekord halastada ning saime kahekümneseitsmeka eest pisikese kruusase platsi keset Wapitit, piisavalt kaugel kaagutavatest hiinlastest, kuid samas üsna lähedal vetsule, milleni viiv rada oli boonusena mineeritud väikeste trühvlitaoliste pabulatega. Pigem looma kui hiinlase omad. Lisaks marginaalsele mürale oli Wapitis ka pesemisvõimalus, mis julgustas meid ette võtma ka mõni tõsisem matk. Vastasel juhul oleks tulnud varbad peale päevast trampimist otsast nüsida ja kotiga puu otsa tõmmata, et öösel autos ära ei lämbuks või mõmmik neid hallitusjuustuga lambasooles vorstikeste pähe pintslisse ei pistaks.
Laupäeva veetsime mööda Icefields Parkway'd (tee Jasperist Lake Louise'ni, mis kulgeb paralleelselt Kaljumäestikuga) paarutades. Erinevate kergemate jalutuskäikude vahele surusime ühe tõsisema matka - Wilcox Pass´i. Olime sama rada juba kunagi ammu tampinud ning otsustasime oma mälusoppi salvestatud vaateid veidi värskendada. Pettuma ei pidanud ei nähtus ega tehtus. Mina sain selja higiseks ja Mai jõudis arusaamisele, et ta füüsiline vorm on võrreldav Rait Ratasepa omaga ning koju jõudes registreerub ta kindlasti Hawaii Ironmanile. Albert ja Kotšegarov juba värisevad. Oma jutu järgi oli ta esimesel korral ähkinud ja puhkinud nagu diiselmootor veebruarikuu hommikul, nüüd aga võis terve tee üles sprintida. Kuulasin suu pingutusest, mitte üllatusest, ammuli, parmud ümber pea tiirlemas justkui ma oleks külapood laupäeva hommikul kümme enne kümmet. Tagasiteel mäest alla tuli kasutada oma parkouri oskusi, et navigeerida mööda järjekordsest Hiina delegatsioonist, kus igal liikmel tundus olevat rohkem keppe kui jäsemeid. Õhtul kämpimisalale jõudes tegime tutvust oma naabritega, kuuekümnendates motumeestega, kes olid tagasiteel Alaskalt Palm Springsi. Üks oli just terve arbuusi ära hävitanud, mis aga ei pärssinud tema kerget sammu või pensinonäri kohta kadestamisväärset füüsilist vormi. Keha kinnitatud ning lestad loputatud, keerasime külili.
Pühapäeval võtsime suuna Maligne´i järve äärde, kust algavad mitmed Jasperi kõige populaarsemad matkad. Teepeal õnnestus meil silmata puu all pikutavat põtra. Staarile omase ülbusega ei teinud ta meist väljagi ning vegeteeris viludas edasi. Päeva matkaks olime valinud Kiilakad mäed (Bald Hills). Ühtegi Olav Osolini ega Mihkel Raua büsti tipus ei figureerinud. Küll aga avanesid postkaardivaated Maligne´i järvele ning seda ümbritsevatele lumistele ning kivistele hiiglastele. Rada ise kulges enamuses mööda Fire Roadi (tee, mida kasutatakse metsapõlengute kustutamisel). Eelmisest päevast kangetele koibadele tundus see veidi tõsisema katsumusena ning isegi Mai otsustas sörkimise asemel sammuda ja pidas vatramise vahele vaikushetki. Vaated, mis ülalt avanesid, oleksid olnud väärt ka kordades suuremat vaeva, mida kinnitavad pildid eelnevas postituses. Alla jõudes tegime kiire jalutuskäigu järve kaldal ning võtsime suuna tagasi Jasperi poole, et oma korisevaid kõhte nuumata. Põder oli samuti sõrad alla saanud ning nosis lamamisasemest paar puud eemal maltsa. Isegi pargivaht oli kohale ilmunud ja püüdis soome keeles talle purssida, et läheks oma heaolu nimel vähe sügavamale võpsikusse. Põdra vastus ei kannata trükimusta.
Augusti pikk nädalavahetus selja taga, oleme oma pilgud suunanud juba septembrisse, kui külastame Banffi. Selleks korraks on meil oma lõkkeplats juba broneeritud. Enne mägede kohinat lähme kuulame, kuidas torukübaraga mees kidra vägistab ning pundunud hillbilly kriiskab nagu aia vahele jäänud siga. Guns N´ Roses loomulikult.
Tööst endast ma rääkida ei viitsi, küll aga töökaaslastest. Nimelt on üks tüüp tõsimeelne kristlane. Ükspäev ta küsis, et kas ma ka usun. Ma ütlesin, et usun sama palju kui vene uudiseid. Selle peale ta kostis, et Jeesus armastab mind sellest hoolimata. Ma siis palusin, et ta tervitaks habemikku järgmine kord kui teda trehvab, kuna ta mulle ennast väga tihti ei ilmuta. Võib-olla haruharva unes. Samas see võib olla ka Jim Morrison, kuna raadiost tuleb alalõpmata The Doorsi. Kui ta kulutaks sama palju energiat töötamisele kui endaga rääkimisele, oleks ta vähemalt veerandi võrra produktiivsem. Küllap Jeesus kostis, et ta ei pea oma töökoha pärast muretsema.
Ükspäev käisime Ikeas ka, nüüd on meil sealt juba kaks pisemat saepurust lauda, mille kogukaal on väiksem kui Nokia 3310'l, ja üks sihvakas põrandalamp. Traditsioonina tuleb iga külastuse ajal mekkida rootsi lihapalle ning istuda viis minutit "rootsi" kardinate taga - väga populaarne elamuskombo üheksakümnendate Eestis.
No comments:
Post a Comment