Oleme nüüd juba paar head nädalat kodus laiselnud...khmm...mina olen laiselnud. Mai käib tublisti tööl ja ma sisustan oma päevi marginaalsemate tegevustega e.g. sihitu tallamine ning delfi teemalehtede sirvimine. Tööseisaku põhjuseks pole streik ega töökohtade nappus, vaid asjaolu, et immigratsiooniisandad pole suutnud otsustada, kas anda mulle Rooma imperaatori kombel thumbs up või down. Seega oleks paslik sisustada sundpuhkust mõne kirjatükiga meie kuuaja pikkusest reisist läbi Lääne-Kanada Alaskale ja tagasi. Plaanide kohaselt pidi meie reis vältama 30 päeva, mille jooksul läbiksime umbes 10 000 kilomeetrit. Geograafiahuvilistele olgu ära mainitud ka meie marsruut, mis pidi välja nägema järgmine: Edmonton - Jasper - Lake Louise - Chase - Vancouver - Victoria - Tofino - Nanaimo - Vancouver - Whistler - Lillooeet - Prince George - Skeena Valley - Stewart - Watson Lake - Whitehorse - Kluane National Park - Tok - Fairbanks - Denali National Park - Anchorage - Tok - Dawson City - Whitehorse - Liard Hot Springs - Grande Prairie - Edmonton. Aitab numbritest ja nimedest. Järgnevalt lühikokkuvõte juhtumistest teel külmale maale ja tagasi.
1. augusti hommikul kell kümme lükkasime oma ustavale Dodge Caravanile hääled sisse ning asusime teele Rocky Mountainsi suurima rahvuspargi, Jasperi poole. Kuna sõit Jasperisse võtab aega circa 4 tundi ja öö olime plaaninud veeta linnakese külje all asuval campgroundil, pidi meil jääma piisavalt aega, et läbida vähemalt üks Jasperi kümnetest matkaradadest. Me ei olnud aga arvestanud asjaoluga, et asusime teele pika nädalavahetuse laupäeval...See omakorda tähendas, et maantee oli ummistunud kõikvõimalikest ratastel elamutest, mis olid haagitud truckide sappa. Jõukamad tegelased olid soetanud liinibussi mõõtu agregaadi ja pannud hoopis trucki taha veerema. Mõni mees oli elamise pakkinud jalgratta külge ja vänderdas teepervel nagu Tilu-Lilu Metsanurme vahel. Teine jällegi oli nõelunud nahktagile uue embleemi ja vuristas Harley Davidsoniga metsiku looduse poole, kõrvus kumamas akadaka Highway to Hell. Sekka sattus ka pöidlaküüdi otsijaid. Nii me siis kulgesime nagu sült teo seljas. Kes kannatab see...on eestlane. Rahvuspargi väravatest mõne kilomeetri kaugusel tekkis tropp, kuna pargivalvurid peavad kontrollima, et igamees omaks luba pühal maal tallata. Pooleteist tunni jooksul õnnestus meil edeneda umbes 5 kilomeetrit, Just siis kui taevas hakkas V8 mootorite tossupahvakutest juba tumenema ning värskest osooniaugust sirav päike ähvardas põletada aknaraamil puhkava käe põrssapunaseks, saime loa siseneda ning gaasipedaal leidis taas kasutust. Jasperisse jõudes oli päike juba võtnud suuna mägede taha, mistõttu otsustasime pärast tankimist suunduda otse campgroundile, et santlaager üles seada ja õhtustada. Whistlers campground, kust öömaja palusime, on Rocky Mountainsi suurim ning sisaldab äravooluga peldikuid ja isegi dušše. Tõeline campgroundide Hilton. Vaatamata selle, et Whistlersis on sadu telkimisplatse, napsasime meie ühe viimastest vabadest.
Teise päeva hommikul võtsime suuna maailmakuulsa Lake Louise`i poole. Maantee nr. 93, mis meid sinna viima pidi, on peaaegu sama kuulus kui järveke, milleni ta juhatab. Nimelt on teadjamehed kirjutanud, et Icefields Parkway kuulub maailma viie ilusaima maantee hulka, pakkudes midagi igale maitsele. Lumised mäetipud ja liustikud nende vahel jagavad maad türkiissiniste järvekeste ning kristallselgete jõgedega. Jäised joad on aastatuhandete vältel uuristanud mägedesse oma rajad, mida mööda mängeldes vuliseda. Päeva pikimaks matkaks olime valinud Wilcox Pass`i, mis pärast isukat higistamist premeeris kannatajaid hingematvalt ilusate vaadetega mäeahelikele ning nende vahel resideeruvatele liustikele, mis kokku moodustavad Columbia jäävälja - maailma suuruselt teise kogumiku jääd väljaspool poolusi. Pärast trampimist kulus marjaks ära kerge eine. Järgmiseks peatuseks valisime Peyto järve, kus kerge jalutuskäik vaatluspunkti pani järvekese meie peopesale. Edasi viis teekond meid Bow järve kaldale, kus otsustasime oma läppanud lampjalad vette kasta. Süsteemse kastmiseta pidavat halb varbaseeneaasta tulema. Õnneks järv oma sinist kuma ei kaotanud ning loodetavasti jäi ka veekogu habras ökosüsteem kahjustamata. Lake Louise`i lähedale jõudmisest andsid märku autodest ummistatud teeperved. Paar päeva enne Edmontonist lahkumist sattusin ma vaatama uudiseid, kus kohalik ätt seletas, et tema pole nii hullu turistide hordi Lake Louise`s veel oma eluaja jooksul näinud. Vanal oli õigus. Kui looduslikud iseärasused välja jätta, oleks võinud arvata, et tegemist on Quanjingi provintsi külakesega. Hiina invasioon andis tunda juba Whistlers campgroundil, aga Lake Louise jõudes võttis see täiesti uued mõõtmed. Nihao ma? Pukslesime läbi rahvasumma järve kaldale, klõpsisime paar pilti ning käisime lookoutis vaadet kaemas, misjärel võtsime sihi Baker Creek Lodge`i suunas, kus kopra moodi tööd rügavad Raili ja Rainer meile öömaja pakkusid. Pärast kosutavat õhtusööki ning elulistel teemadel diskusseerimist (loe "kuidas käituda kui karu kargab võsast välja?) panime paika esmaspäevase matka ning lõime "kodukaru" kartuses tuled kustu, et hirmus kiskja meie asukohta välja ei peiliks.
No comments:
Post a Comment